Minu ja mu laste, tegelikult isegi juba mu vanemate põlvkond on tüüpiliste eestlastena üsna uskmatud – kirikus ei käi ja usupühasid tähistame pigem ilmalikul moel. Aga oma pere-, õigemini suguvõsapiibel on eelmistest põlvedest täiesti olemas ning aegajalt on tore seda 1878.aastal ilmunud vägevat raamatut sirvida.
Piibli vahel on vanu laululehti matusteks, kirikupühadeks, isegi ilmalikeks üritusteks (Kodutütarde kontsert Vabadussõjas langenute auks) ja isegi sünnipäevadeks.
Tegelikult on mul olemas isegi päris oma Piibel – Mäepealse Memm kinkis selle mulle 1990.aastal sünnipäevaks. Aga see on õhukesel paberil, tavalise raamatu mõõtu ja tavalises kirjas – üldse mitte nii huvitav.
Vähemalt praegu. 134 aastat pärast ilmumist, kui kõik raamatud on juba e-d või teadvuse ülekandega pähe võetavad, on ilmselt teine lugu. Aga mine tea, ehk ikka on ka see igivana piibel siis veel alles…