Üks selle suve suurtegijaid maal on Kai ja Ivo koer. Kutsikas, kellele lapsed panid kord nimeks Pets, Kai ja Ivo ise Pätu ning millest lõpuks Mummi keelevääratusena sündis Päts.
Praegu, kui Kai ja Ivo on ise sukeldumisreisil Horvaatias, on Pets toodud Tagaväljale onu Ennu hooldada. Aga kuna noorel koeral ühe täiskasvanu seltsis paratamatult igav hakkab, on ta igal vabal hetkel meie õues lastega mängimas. Ja kui ta ise tulla ei märka, jookseb väike Helen tulistjalu Tagaväljale, et sealt siis võidukalt koos Petsiga naasta: "Ta ise jooksis mulle järgi, täitsa ise!"
Muidugi pole kena koera küla pidi kondamist soodustada ning Pets tuleks armutult koju ajada... aga no kuidas sa siis raatsid :) Nii ongi meil enamiku ajast õue peal kaks koera.
Lisaks lastele on Petsil meie juures veel üks ahvatlus: Mummi ja Vanaisa lokkiskarvaline Ferri. Kes on juba üsna vana loom (aasta noorem kui Ode, seega 11-aastane!) ja eriti enam mängida ei taha. Aga no natuke ikka võib. Kui Pets liiga tüütavaks muutub, tõstab Ferri hoiatava urina. Ning Pets tõmbub viisakalt tagasi.
Tegelikult on vale, et meil on õue peal kaks koera. Koeri on lausa kolm! Sest igal hommikul lamab meie trepi peal keras Uustalu suur Roki - nii suur, et terve trepp on teda täis. Endal alandlik nägu ees, et teda minema ei aetaks. Ega me eriti ei ajagi (kuigi, jah, tuleb veel kord öelda, et poleks kena koera küla pidi kondamist soodustada). Ainult kui Memm välja tahab minna, ei jaksa ta oma vanu jalgu üle koeravolaski tõsta ning kõtitab Roki kepiga minema. Roki lähebki, sest oma üsna kurjale välimusele vaatamata on ta tegelikult leebus ise.
Rokist praegu pilti ei ole - pole ilmselt märganud teda kaamerasse püüda. On selline suur must koer, nelja silmaga - silmade kohal on kollakad laigud.