Kui isa avastas, et ma ei teagi täpselt meie talude metsatükke ja nende piire, võttis ta nii minu kui lisaks ka Karini sappa ja tegime ära esimese tiiru mööda Mäepealse lähema metsatüki piire.
Piirikivi leidmiseks tuleb sihtida sammud Pikka soluka juurest diagonaalis üle heinamaa, kahe pajupõõsa vahele. Sealt edasi metsa – ja natuke ringi vaadates peakski leidma vana sisseraiutud tähistega piirikivi. Peal on number 109 ning viltuse T-tähe kujuline kolmhark näitab täpselt piiride suunda (see T peaks vist tähendama suletud piiri ehk et nn katusekriipsu juurest edasi piir ei lähe).
Vastavalt piiridele on isa kümmekond (või isegi paarkümmend?) aastat tagasi raiunud sihid, mille mõningase silmitsemise järel küllalt kergesti üles leiab. Kõndisime need nüüd ka jalgjalalt läbi
Ühel piiriserval on metsas ka jupp kiviaeda ning metsa heinamaa (kunagise põlluga) piirnevas küljes hulk lohakalt kuhjataud kive – kolhoosiaegse maaparanduse-kivikorjamise tulemus.
Nüüd ootab läbijalutamist veel see suurem ja kaugem metsatükk.