Kati sai endale uue suusavarustuse ning läksime seda testima Pirita suusaradadele - lihtsalt sellepärast, et keegi meist (mina, Kati, Ode) ei olnud seal varem suusatamas käinud. Alternatiivsed Nõmme-Harku rajad on meile ju niivõrd palju lähemal.
Tegime pika 7,2km ringi ja kui spordikeskuse lähedal tundus, et rahvast on rajal rohkem kui inimesi ning meie veel vaid vaevu mahume, siis raja kaugemates loogetes oli suusatunne pigem nagu maal. Sõitsime ikka pikki lõike vaikuses ja uhkes üksinduses keset imeilusat lumist metsa. Ilmselt on pika raja pelguse taga üks ebamugav kurviga laskumine - tuleb tunnistada, et meiegi tegime seal külje või taguotsa lumiseks :)
Teine ebamugav koht Pirita rajal on laskumine kõrgest mäest suusasilla eel. Ei, laskumine on seal suurepärane, ebamugavaks teevad asja inimesed mäel, kes ei arvesta, et kurvi tagant vupsab välja kiiresti hoogu koguvaid suusatajaid. Mäest rühivad üles kelkudega lapsed (ja ma ei taha mõeldagi, kui mõni neist alla kelgutades suusatajale ette jääb), üles minnakse laskumisraja lähedalt, laskumise lõpus seistakse laskumisrajal (minagi jäin Katit ootama, aga tema tuli suurema hooga ja vaevu pääses mulle otsa sõitmisest).
Muidu aga - super rada. Mõnus ilm oli kah, -8 tundus olevat vähemalt poole vähem.
Kahjuks küll varjutas rõõmu mõnusast suusatamisest see, et Ode jäi pärast haigeks.