Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Põdrahooaeg

Ei, ma ei ole jahimees, ehkki sügiseti ja kevaditi autoga maanteedel kulgedes mõnikord selline tunne tekib. Teele ilmuvaid metsloomi, keda autoga tahtmatult küttida, on tõesti palju ja kõige hirmsamad neist on muidugi põdrad.

Meie küla "peamagistraalil" on kohalikus keeles Luksu väikseks teeotsaks nimetatav pime käänak. Väliskurvi ääristab seal sügav pajuvõssa kasvanud kraav, millel minu lapsepõlves olid jalapuud ja kust algas otsetee meie maja juurde. Tänapäeval, kus eriti enam jalgsi ei käida, on tee muidugi umbe kasvanud ning autoga saab maja juurde ringiga mööda Pohla tanumat.

See pole aga hetkel teema. Teema on, et just see käänak on põtrade rännuteel kohaks, kus nad ületavad meie kohalikku maanteed. Ühele poole jääb sealt Sauagu soluka nimelise sopina Vanakülla ulatuv metsamassiiv ning teisele poole üle jõe Valgejõe ja Loobu jõe vahelised metsad. Nii et just pimeda käänaku tagant ilmuvad teele ühest metsast teise siirduvad põdrad.

Eelmise laupäeva hilisõhtul või varaöösel, umbes kella 23 paiku, olin lastega teel maale. Noor põder, ilmselt kevadine vasikas, ilmus kurvi tagant tuledevihku vaevalt saja meetri kaugusel. Lihtsalt seisis keset teed, oma noorusest hoolimata hirmuäratavalt suur.

Kati, kes märkas põtra ilmselt murdosa sekundit enne mind, karjatas. "Emme-emme, ei-ei!" või midagi niisugust. Mina hoidsin kõvasti roolist ja juba pidurdasin, aga eks kõrvalistujal ole need esimesed hetked kõige jubedamad, kui ta veel ei tea, kas ka autojuht on ohtu märganud ja tegutseb...

Tegelikult ei olnudki seekordne kohtumine väga ohtlik. Auto sai põdrast juba kaugel pidama, kustutasin tuled ja andsin signaali. Rumal noorloom volksas kohmaka hüppega kraavi ja meie jätkasime sõitu, küll kergelt õõnsa tundega kõhukoopas.

Aasta tagasi nägime Katiga kahekesi sõites põtra umbes samas kohas. See kohtumine oli märksa hullem, sest suur laiade sarvedega põdrapull hüppas kraavist teele täiesti auto nina ees. Pidurid lendasid blokki ja autol külg ette - õnneks niipidi, et see oli diagonaalselt üle tee tormava põdra liikumisteega paralleelne. Kõrged jalad ja kõhualune möödusid täiesti külje alt.

Tookord toibusime hulk aega, enne kuni suurem ehmatus möödus, käte värisemine lakkas ning sai edasi sõita.

Minu põdrahirmule lisab vürtsi, et lapsepõlvesõbranna Marje tegi paar aastat tagasi Altja teel põdraavarii. Kolm autosolnut pääsesid kokkupõrke raskusastet arvestades kergelt, kuid auto läks mahakandmisele.

Autojuhtimsiõpikud soovitavad: kui on valida teelt väljasõit või otsasõit loomale, valige viimane. Väiksemate loomade puhul olen suutnud sellest ka kinni pidada, sõites näiteks kord jäisel kurvilisel metsavaheteel külmavereliselt üle auto ette hüpanud kähriku. Aga põder... ta on ikka midagi nii suurt, et ma tõesti ei tahaks seda proovida.
___
Täiendatud. Teisel samal teemal: Urmas soovitab teelt väljasõidu vältimiseks endale sisendada "ajan ta raisa alla". Tanza kohtus eile põdraga, õnneks samuti ohutult.

Kommentaarid (4) -

  • Tanza

    27.09.2006 10:48:51 | Vasta

    Pole kahjuks täpselt kursis jahindusega aga mingi aeg peaks saabuma põdrajahi hooaeg. Kas põtrade liikumine on seotud selle saabuva sündmusega (emapiimast kaasa antav teadmine vaenulike jahimeeste kohta) või on siin muud põhjused, kes seda täpselt teab.

    Samas eelmine sügis oli konkreetne juhtum: jooksin mööda tavapärast teed metsavahel, seal olid jahimehed koertega väljas. Pärast kodusse tagasi jõudes kuulsin, et üks põder oli käinud samal ajal meie aiataga poliitilist varjupaika hagemas.

  • Marek

    27.09.2006 12:22:42 | Vasta

    Eks ta ole nii ja naa. Sa võid endale sisendada mida iganes - reaktsiooni adekvaatsus sõltub ikkagi ainult mingitest juhitamatutest jõududest. Kitsedega kohtumine oli mul alles ülemöödunud nädalal - üks kargas teele, pidurdasin ja mingi murdosasekundi jooksul ütles sisetunne - tuleb veel. Ja tuli ka. Hoog oli seks hetkeks juba väike, kuid kui teine kitsedest oleks siiski otsustanud teele karata, oleksin ta lömastanud. Õnneks pöördus ta tagasi tuldud teele - harv juhus, mida kitsed tavaliselt ei tee. Ja jäime terveks, nii meie pere kui need loomad.

    Küll aga olen inimloomadega palju räigemas situatsioonis olnud. Aastat viis tagasi, sõitsin Viljandist Tallinna mööda Tln-Trt maanteed. Tagaistmel magas paarikuune poeg, kõrval magas elukaaslane. Matsimäe teeotsa lähistel nägin juba kaugelt nelja jalgratturit, kaks neist sõitsid teeserval kõrvuti. Jällegi - murdosasekundi jooksul jooksis peast läbi võimalik must stsenaarium, mis pani pisut hoogu maha võtma. Aga mitte piisavalt. Vahetult enne, kui jõudsin kõrvuti sõitvate ratturitega kohakuti... Kukkus teepoolne neist teele. Oli nimelt ilalakku täis.

    Otsustamiseks oli aega... Ei. Reageerimiseks oli aega ehk mikrosekund. Ometi jõudsin hämmastava selgusega selle aja jooksul kaaluda läbi kaks varianti - sõita jalgrattur sodiks või riskida vastutuleva Audiga laupkokkupõrkesse sattuda - või siis temast juuksekarva võrra mööda lipsata. Ja tegin vale otsuse, mida hiljem kahetsesin - tõmbasin kerelt vasakule. Vastutuleva Audi ja minu veteranauto nurgad puutusid kokku, kuid jäime mõlemad teele püsima. Jalgrattur ajas ennast püsti, audimees tuli autost välja, vaatas masina üle, kõi käega ja sõitis edasi. Mina suitsetasin tee ääres neli sigaretti järjest ja vappusin üle keha. Jalgrattur, kukkunu, jõudis ka minuni ja ütles... "Tere!"

    Ma olin sellest nii pahviks löödud, et kõik mu plaanid ta sihverplaat sodiks tampida kadusid vuhinal kuhugi kosmosesse.
    Otsus oli vale ja ebaadkevaatne. Selle asemel, et sõita surnuks joodikust jalgrattur, riskisin oma pere eludega ning seadsin ohtu ka vastutulevas asutos viibinud.

    Loo moraal on see, et nii ekstreemsetes olukordades on vaid pime õnn see, mis sageli päästab - mingist konstruktiivsest mõtlemisest sageli juttu ei ole...

  • Eppppp

    27.09.2006 14:17:11 | Vasta

    Ma kohtusin nädalavahetusel teelt üle lippava oravaga, reaktsioon oli sama... Ikka kogu hinna eest pidurile ja loodad, et valitsed autot. See on kuidagi selline refleks. Inimlik. Isegi oravat ei suuda alla ajada, kui veel valida jõuad.

  • w

    27.09.2006 23:47:24 | Vasta

    lihtsalt mõte - mina võtan neis kohtades, kus on teada et loomad üle tee jalutavad (ma ei räägi märkidest teedel, mis on paigutatud vist songissepa unenägude järgi, aga mitte loodust arvestades, vaid isiklike kogemuste põhjal) juba aegsasti IGA KORD hoo maha. proovi, aeglaselt liikuvat autot on lihtsam pidama saada. ja 2 minutit hiljem koju jõuda on märgatavalt lõbusam kui üldse mitte sinna jõuda.

Lisa kommentaar

Loading