Ei, ma ei ole jahimees, ehkki sügiseti ja kevaditi autoga maanteedel kulgedes mõnikord selline tunne tekib. Teele ilmuvaid metsloomi, keda autoga tahtmatult küttida, on tõesti palju ja kõige hirmsamad neist on muidugi põdrad.
Meie küla "peamagistraalil" on kohalikus keeles Luksu väikseks teeotsaks nimetatav pime käänak. Väliskurvi ääristab seal sügav pajuvõssa kasvanud kraav, millel minu lapsepõlves olid jalapuud ja kust algas otsetee meie maja juurde. Tänapäeval, kus eriti enam jalgsi ei käida, on tee muidugi umbe kasvanud ning autoga saab maja juurde ringiga mööda Pohla tanumat.
See pole aga hetkel teema. Teema on, et just see käänak on põtrade rännuteel kohaks, kus nad ületavad meie kohalikku maanteed. Ühele poole jääb sealt Sauagu soluka nimelise sopina Vanakülla ulatuv metsamassiiv ning teisele poole üle jõe Valgejõe ja Loobu jõe vahelised metsad. Nii et just pimeda käänaku tagant ilmuvad teele ühest metsast teise siirduvad põdrad.
Eelmise laupäeva hilisõhtul või varaöösel, umbes kella 23 paiku, olin lastega teel maale. Noor põder, ilmselt kevadine vasikas, ilmus kurvi tagant tuledevihku vaevalt saja meetri kaugusel. Lihtsalt seisis keset teed, oma noorusest hoolimata hirmuäratavalt suur.
Kati, kes märkas põtra ilmselt murdosa sekundit enne mind, karjatas. "Emme-emme, ei-ei!" või midagi niisugust. Mina hoidsin kõvasti roolist ja juba pidurdasin, aga eks kõrvalistujal ole need esimesed hetked kõige jubedamad, kui ta veel ei tea, kas ka autojuht on ohtu märganud ja tegutseb...
Tegelikult ei olnudki seekordne kohtumine väga ohtlik. Auto sai põdrast juba kaugel pidama, kustutasin tuled ja andsin signaali. Rumal noorloom volksas kohmaka hüppega kraavi ja meie jätkasime sõitu, küll kergelt õõnsa tundega kõhukoopas.
Aasta tagasi nägime Katiga kahekesi sõites põtra umbes samas kohas. See kohtumine oli märksa hullem, sest suur laiade sarvedega põdrapull hüppas kraavist teele täiesti auto nina ees. Pidurid lendasid blokki ja autol külg ette - õnneks niipidi, et see oli diagonaalselt üle tee tormava põdra liikumisteega paralleelne. Kõrged jalad ja kõhualune möödusid täiesti külje alt.
Tookord toibusime hulk aega, enne kuni suurem ehmatus möödus, käte värisemine lakkas ning sai edasi sõita.
Minu põdrahirmule lisab vürtsi, et lapsepõlvesõbranna Marje tegi paar aastat tagasi Altja teel põdraavarii. Kolm autosolnut pääsesid kokkupõrke raskusastet arvestades kergelt, kuid auto läks mahakandmisele.
Autojuhtimsiõpikud soovitavad: kui on valida teelt väljasõit või otsasõit loomale, valige viimane. Väiksemate loomade puhul olen suutnud sellest ka kinni pidada, sõites näiteks kord jäisel kurvilisel metsavaheteel külmavereliselt üle auto ette hüpanud kähriku. Aga põder... ta on ikka midagi nii suurt, et ma tõesti ei tahaks seda proovida.
___
Täiendatud. Teisel samal teemal: Urmas soovitab teelt väljasõidu vältimiseks endale sisendada "ajan ta raisa alla". Tanza kohtus eile põdraga, õnneks samuti ohutult.