Anneli on alati rõõmus ja särav, aga nii rõõmsa ja säravana polnud ma teda ammu näinud kui reede õhtul Vene Teatris PÖFFi avamisel. Kõik, mille nimel oli ta viimased pool aastat või kauemgi elanud, olnud ja hinganud, oli nüüd käes.
Ja kui PÖFFi avamisel alati midagi juhtub (eelmisel aastal jooksid lustakas ebasünkroonis zhüriiliikmete tutvustus ja näopildid), siis ei saanud 12. PÖFF muidugi erand olla - kolmveerandi peal katkes päris kauaks festivali avafilm "Happy-Go-Lucky".
Päris avafilm oli tegelikult vist küll hoopis kontsertlinastus-joonisfilm või midagi muud säärast - Priit Tenderi ja helilooja Märt-Matis Lille ühistöös sündinud "Köögi dimensioonid" Nyyd Ensemble´i saatel. Filmivõhikuna võin endale lubada öelda, et see mulle ei meeldinud (st ma ei saanud selle ideest aru), aga vähemalt muusika oli hea.
"Happy-Go-Lucky" (Suurbritannia, rezhissöör Mike Leigh) oli aga super. Rõõmus, kreisi, lustakas... ja kohati vägagi kurva alatooniga.