Selline nägi välja minu seekordne laupäevane mäkkejooksutrenn.
Esmapilgul üllatav, et kõige kõrgema pulsi sain niiöelda soojendusjooksu ajal – aga see sisaldas päris pikka tõusu (ja on näha, et mu pulss ei tulnud sugugi nii kiiresti alla kui võinuks, laskumise . Edasised ringid toimusid Vanaka peal “kausis” ning see tähendas, et üks tõus tuli võtta paksus liivas. Ja ma lihtsalt ei jaksanud! Ma konkreetselt ei jaksanud – just jõu mõttes - sealt kiiremini üles joosta, et pulss võinuks kõrgemaks minna.
Harjutuse osa oli ka see, et tõusust üles, taas siledale ja kõvale pinnasele jõudes tuli kiirust säilitada või tõsta. See mulle raskusi ei valmistanud, liivast välja saades võis lipata küll.
Ühesõnaga, siit moraal: jõudu on vaja!
Kui eelmisel korral oli võimalik koju jõudes voodisse variseda, siis seekord sellist õndsust endale lubada ei saanud. Pidin isegi trennist pisut varem lahkuma, et jõuda õigeks ajaks oma tudengite juurde ning neile kolm tundi loengut rääkida.
Oeh, no küll ma olin väsinud, kui koju jõudsin! Aga vähemalt siis oli voodi minu päralt. Tervenisti, sest Leivo n sõpradega Põhja-Norras suusatamas.