Tädipoeg Priit tähistas laupäeval oma 40.sünnipäeva. Suurelt, Lillepaviljonis, koos sõprade, töökaaslaste ja sugulastega.
Priit on üks kihvt tüüp ja meeldib mulle mu sugulaste seas igatahes kõvasti üle keskmise. Ometi oleme temaga pärast täiskasvanuks saamist suhelnud suhteliselt harva, peamiselt just sünnipäevade, pulmade ja muude suguvõsa ürituste raames. Eks olulist osa mängib siin ka vahe perede majanduslikus tasemes, mis elustiili ja ajaveetmiskohad paratamatult erinevatesse klassidesse seab.
Aga Priidu – ja muidugi ka mitmete teiste elus hästi edasi jõudnud sugulaste puhul – meeldib mulle just see, et ta ise sellest erilist numbrit ei tee. Olgu, aegajalt lipsab jutust läbi, kui vinge lisavarustus autol on või muud säärast, aga pigem põevad varandusliku kihistumise kompleksi mõned vähemkindlustatud suguvõsaliikmed. No eeldavad, et küllap ta on uhkeks läinud ja nii edasi. Priit aga rivistab talle omase korraldamisoskusega ühe laua taha sugulastest riigikoguliikme, pensionäri, turvamehe ja üliõpilase ning segab juurde oma välisriikide äripartnerid ja sportlastest sõbrad. Lisaks veel muid sulelisi ja karvaseid, nii et kokku tuleb üks ütlemata lahe kompott. Ja Priit on ühtviisi kaelakuti nii jõuka ettevõtjast sõbra kui onuga, kes oma andekuse ja perspektiivid on elu jooksul viinaklaasi uputanud.
Kati ütles enne sünnipäeva, et mina ja tema oleme peaaegu alati meie pere esindusliikmed. Nii ka seekord, sest Jüri ei armasta suuri seltskondlikke üritusi ning Ode tahtis minna Reelika juurde ööbima: Reelika ema on nädalaks Rootsis ja tüdrukul üksi igav. Nii olimegi minejad mina ja Kati.
Ja mitte ainult. Kuna ma juba pikemat aega olin sugulastele oma sõbrast Leivost rääkinud, tuli teda ju ükskord näidata ka. Ja Leivo oli heal meelel valmis sünnipäevale kaasa tulema.
Lillepaviljonis oli pidanud ühissünnipäeva ka üks mu sõprade-töökaaslaste seltskond ja tookord oli tegu vabas vormis klubiliku üritusega. Seepärast olin ma ka seekord peaagu valmis teksadega minema. Hea, et ei läinud ja pidulikumad vabaajariided selga panin: valdavalt olid mehed ülikondades ja naised pikkades kleitides. Uhh, oleks ikka pidanud dresscode´i küsima! Aga kuna kutsel oli stiiliks „prillid”, tundus see pigem vabale värgile viitavat… Aga kui oledki natuke valesti riides, tuleb lihtsalt seda enesekindlama näoga ringi käia!
Pidu oli vägev. Ja tore. Nägi ära kõik sugulased, sai imestada laste kasvamise üle ja isegi tantsitud. Erilised tantsu-punktid tuleb siinkohal anda 4-aastasele Helenile, kes ohjeldamatult põrandal keerutas ja lahkumise eel veel ukseltki tagasi jooksis, üks saabas jalas, kui jenkahelid kõlama hakkasid…
Meie lahkusime siiski suhteliselt vara. Selleks oli salapõhjus: jõuda öösel veel Rannamõisa jääronimist proovima.