"Ja siis vaatame, mis juhtuma hakkab," ütles Tartu Peetri kiriku õpetaja muhedalt, kui oli altari ees seisvale Priidule ja Evelyle nõuetekohased kirikusõnad peale lugenud. Sai aga see, et kui pruutpaar oli läinud väikese lauakese juurde, kuulutas kirikuõpetaja nad taevase võimu kõrval abikaasadeks ka maise võimu ehk Eesti Vabariigi ees.
Ühesõnaga - käisime Leivoga pulmas. Priit on tema ammune sõber, juhtumisi praegu ka minu töökaaslane väike Eesti!), aga pulmas olin siiski kui Leivo kaaslane.
Kihvt pulm oli. Ligi kahesaja külalisega, Sangaste lossis kolm päeva kestev. Pruutpaaril oli kõige suurem limusiin, mis saada oli (registreeritud Lätis, sest Eestis pole võimalik niisugust autot arvele võtta), pikim pulmarong, mida olen näinud (49 auto juures läks lugemine sassi), pruudil imeilus esimese päeva ja luksuslik teise päeva kleit, laulatus oli kena, seltskond äge. Ja kui tavaliselt on küsimus, kust saada armsaid lilleneiusid pruutpaari ees roosilehti viskama, siis Priidul ja Evelyl oli neid kolm tükki lausa omast kodust võtta - üks ilusam ja heledapäisem kui teine, kõik ühte nägu ja parajate pikkusevahedega.
Jah. Kui ma kunagi nooruse põikpäisuses arvasin, et pulmapidu on üks suur mõttetus, parem võiks noorpaar sellele kuluva raha eest kahekesi reisile minna või mida iganes, siis aja möödudes olen täielikult oma meelt muutnud. Sest endale ja armsale pühendatud pidu, millest saavad osa ka paremad sõbrad ja lähemad sugulased - see on asi, mis jääb kõigile alatiseks meelde. Ja on tõesti seda väärt.