Nädala kaks viimast päeva möödusid Rootsis, suuremal seminaril koos kõikide riikide kolleegide-kommunikatsiooniinimestega Norrast Nepaalini. Töises plaanis oli huvitavaim grupi uue CR juhi esinemine – kui tavaliselt tundub corporate responsibility enamikule selline “lilled ja liblikad” rubriigist asi, siis uus kolleeg oli väga konkreetne ja tegi asja selgeks: CR ei ole ei sponsorlus ega heategevus ega ühiskondlikud projektid, vaid organisatsiooni igapäevatöö tegemine vastutustundlikul ja avatud moel. Kuni selleni välja, et CR võib väljenduda isegi loomkatsetes, kui organisatsioon peab neid korraldama – sel moel, et neid korraldatakse võimalikult humaansel moel ja loomadele võimalikult vähe kannatusi põhjustades; igal aastal aina vähem ja otsides alternatiivseid võimalusi ning andes CR raportis avatult teada, palju loomi ja milleks kasutati…
Selles konkreetses valguses vaatan ka mina parema pilguga oma iga-aastasele piinale ajada kokku meie organisatsiooni aasta jooksul lennatud või läbi sõidetud kilomeetrid, kulutatud elektrienergia ja gaas, autodest õhku paisatud CO2 jms näitajad. Piinale sellepärast, et see töö on mahukas ja minu jaoks seni tundunud praktilise väljundita. Nüüd aga täitsa mõtlen, et kui vähegi võimalik, võtaksin aega sellesse valdkonda süvenemiseks.
Elasime ja pidasime konverentsi seekord kaljulossi meenutavas Marina Toweris, mis on tõesti koht, kus linn kohtub arhipelaagiga, nagu ütleb nende reklaamtekst. Hoone on otse mere kaldal, nii et praktiliselt kohe hotelliesise sissesõidutee kõrvalt sõidab läbi suur Viking Line´i liinilaev. Sissesõit ise kulgeb läbi kaljutunneli ning minu toa laskeava meenutavast aknast avanes vaade vaid mõne meetri kaugusel olevale looduslikule kaljumüürile. Püüdsin seda ka pildistada, aga väga selgelt välja ei tulnud.
Arvasin, et tegu on vana lossi, merekindluse või sõjaväeobjektiga, aga hotelli vastuvõtust öeldi, et hoopis veskihoonega. Mis muidugi üldse ei vähendanud temast tekkinud kaljulossi-kujutluspilti.
Püüdsin pildistada ka vannitoas olevat peeglit, sest selline ümberringi oleva valgustusega ehk valgusraamiga peegel on asi, mida kindlasti ka endale tahaksin!
Tegelikult oli tegu kahe päris väsitava päevaga, kus väsimusse andsid tubli panuse teise päeva rohked grupitööd. Õnneks olid seekord koos nii mobility kui braodband, mis tähendab, et kohal olid ka kaks kolleegi eesti sõsarettevõttest. On ikka uskumatu kergendus, kui saad vahepeal rääkida rahvuskaaslastega, kes jagavad seda ilmselt kõikidele eestlastele eestlastele omast natuke kõrvaltvaatavat meelelaadi.