Meie pere on prügisortimise esimesed sammud teinud. Lisaks varasemale (eraldi kogusime vanapaberi, tagastatava ja mittetagastatava taara) on meil nüüd ka kott biolagunevate jäätmete jaoks. Kartulikoored, kohvipaks, teekannust välja tõstetud piparmündilehed, munakoored ja varisenud lillelehed on selle koti peamine sisu. Igal hommikul võtan kotikese näpu otsa ja potsatan ta trepikoja ees seisvasse biolagunevate jäätmete kasti.
Jah, see kast on meie maja ees nüüd olemas. Kui aasta alguses arvasin, et ma ei leia seda maja territooriumilt üles, oli põhjus tegelikult hoopis selles, et seda kasti tollal veel polnudki.
Kotiks kasutan leiva-saia kotte. Võibolla pole see küll päris "koššer" viis biolagunevate asjade pakendamiseks - olen saanud täiesti vastandlikku infot selle kohta, kas tohib/ei tohi kasutada ka tavalisi läbipaistvaid kotte biojäätmete pakendamiseks või kas leivakotid on/ei ole biolagunevad - kuid hetkel olen otsustanud ennast sellega mitte vaevata. Kui leivakotid ka ei biolagune, on nad vähemalt läbipaistvad, nii et üks tingimustest vast ikka kehtib :)
Eile viisin taarapunkti ka suure kotitäie mittetagastatavat taarat. Kuna nimetatud asutus asub meie lähedal, Marja poe taga, olen ka siiani suutnud kord paari kuu tagant seda mitte just väga meeldivat asutust külastada. Meeldiva üllatusena avastasin nüüd, et Säästumarket on samasse kohta seadnud üles oma taaraaautomaadi (seni sõitsin pandipakenditega Merimetsa Selverisse) ja seal seisab ka pandimärgita klaastaara konteiner. Jõudsin juba ennatlikult rõõmustada, et pääsen taarapunkti sisseastumisest... nojah, see konteiner oli pilgeni täis. Nii et ikkagi taarapunkt.
Teine vastpaigaldatud klaastaara konteiner seisab Eks Kaubamaja ees, kuid ka see on alati täis. Vähemalt neil hetkedel, kui mina õhtuti Konsumis leiba-saia-piima käin toomas. Nii et algne mõte võtta purgid poodi minnes kaasa on küll juba eos halb - ei taha neid ju ka selle täistopitud konteineri kõrvale ladustada.
Vanapaberi osas taastasime diili vastaskorteri pensionäripaariga, et viime oma läbiloetud ajalehed neile. Varemgi see süsteem toimis, aga kui Mammu kui naabriproua peamine suhtluspartner hakkas suurema osa ajast Tartus veetma, rauges ka lehepakkide üleandmine. Nüüd võtsin selle ise üle, et pääseda ajalehtede toppimisest vanapaberikasti kitsukesse pilusse. Sinna lähevad nüüd ainult igasugused muud paberid ja pappkarbid, ja neid pole palju.
Suurima osa meie pere prügist moodustab aga plast- ja kilepakend. Kõikvõimalikud topsid, kotid, karbid, mis praegu lähevad pesemata kujul olmejäätmetesse. Leidsin küll üles ka lähima plastpakendikonteineri, aga ta on siiski ebamugavalt kaugel - arvestades seda, et kogunenud pakendeid tuleks ära viia vähemalt ülepäeva ja et mul ei ole muud asja selle konteineri lähedusse... Ei, ei ole ma valmis pakendikoti nimel mööda kvartalit lippama, iga edasitagasiots vähemalt 15 minutit!
Nii et esimene kokkuvõte: suurem prügipaanika on minu jaoks vaibunud ja suurem osa süsteemist minu jaoks täitsa toimib. Oleksin valmis ka rohkem tegema (plastpakendeid sortima), kui ainult nende äraandmine minu jaoks mugavamaks tehtaks.