Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Pühendusega Kisti Kasutule

Ode tahtis, et ma midagi ka Kistist kirjutaksin. Teen seda heameelega, sest Kisti, nimetatud ka Mejos, Kippon, Kasutu, Nollos, Nippis, Nirdin, Sinkton, Meow... oh, seda loetelu saaks jätakata veelgi, sest heal kassil on tõesti mitu hellitusnime. Siia alla kuuluvad ka Sabatassija, Nurrumootor, Iiilus Kass, Sabake, Suurkass ja muud säärased omadustel põhinevad kutsungid - nii, nagu kellegi hellitav fantaasia iganes suudab välja mõelda.

Kisti tuli meile Ode 8.sünnipäevaks, õigemini mõni nädal varem: käies ühel hommikul töökaaslase Külli juures kassipoegade pesakonda vaatamas, ei suutnud ma esimesena krõbuskikausi juurde jõudnud halli  imepehme karva ja siravate ereroheliste silmadega kiisukest enam maha jätta. See oli armastus esimesest silmapilgust - samamoodi ka Odel, kui Kisti päeva lõpuks meile koju jõudis. Selle päeva veetis Kisti siis tööl minu toas. Uksel oli silt "Ettevaatust, Kass!" hoiatamaks kolleege ukse lahti unustamise eest. Ja muidugi oli mu tuba siis päeva populaarseim, kõik käisid üksteise võidu kassi vaatamas ja talle nimesid pakkumas. Selle esimese tööpäeva nimeks kujunes lõpuks kolleeg Jüri pakutud Carmen - noh, et ikkagi Kass ju. Kisti tuli hiljem, loomulikult Ode enda poolt ristituna.

Kisti oli viisakas ja puhas kass algusest peale. Käis korralikult kastil ja puhastas hoolega valget põllekest. Terve koheva kasuka korrashoidmiseks ostsime varsti kammi, sest pehme aluskarv kippus keelele alla jääma ja klimpidesse vanuma. Nii kujunes varsti hommikutraditsiooniks, et kui mina läksin hommikul kööki kohvi ja teed tegema, tuli koheselt sinna ka kammimist ootav Kisti. Hüppas toolile, mina käisin tema põllest ja külgedest kammiga üle ning paar kiiret tõmmet käisid ka kintsudel ja sabal. Need viimased kohad Kisti meelest küll kammimisele ei kuulunud, nii et ta sai alati pisut pahaseks ja tahtis mind käpaga lüüa. Ka see kuulus hommikurituaali hulka.

Ja kui oli nädalavahetus või kippusin hommikul niisama liiga kauaks voodisse jääma, tuli Kisti mind nõudlikult äratama. Mitte küll nii nõudlikult kui kass Youtube´i videos - Kisti piirdus õnneks sellega, et viskus küljeli ja sasis-näsis mu padjal laotuvaid juukseid. Ja no kaua sa siis ikka pikutad sel moel, kass peas...

Oma iseloomult on Kisti kasside kass, kassi kvintessents. Selline isekas, isepäine ja mõnigi kord tõrges. Kui Kipling kirjutas "Kass, kes kõnnib omapead", oli tal silmade ees kindlasti just samasugune kiisu  oma metsikut saba võngutamas...

Kisti ei tule kutsumise peale - kui ta ei taha.

Kisti ei luba end silitada - kui ta ei taha.

Kisti ei käi süles - välja arvatud Odel, kellel ta armulikult lubab isegi oma pehmet sooja kõhualust sügada. Teistel mitte.

Kisti valib endale just selle magamiskoha, mis talle meeldib. Levinuim eelistus on magada Ode padjal, võttes selle peaaegu täiesti enda alla ja laotades sinna rohkesti kassikarvu.

Kummalisel kombel on selline isepäine kass mulle ülimalt hingelähedane. Küllap vist oleksin ise kassina samasugune, sellepärast...

Meenutades veel Kisti meile saabumist, siis väike Ode ei julgenud teda algul süllegi võtta - kartis haiget teha. Õpetasime teda siis, kuidas kassi tõsta - ilusti nii esi- kui tagakäppade juurest toetades, mitte venitades ja rädudes. Küllap selle äärmiselt hooliva süllevõtmise juures Kisti nii tugevalt Odesse kiinduski.

Kui Kisti suvel kaduma läks, sain ma täielikult aru inimeste meeleheitlikest tegudest lähedase inimese kadumise järel. Kõik see kõikide otsimisvõimaluste ärakasutamine, pöördumine kõikvõimalike asutuste poole, selgeltnägija juurde minek... Mina tegin seda kõike isegi ... kassi pärast. Okei, selgeltnägija juurde minekust suutsin end siiski tagasi hoida, aga mõte oli. Aga käisin Muuga majade vahel narri mängimas ja kassi kiisutamas, tutvusin piirkonna elanikega, jagades neile Kisti pildi ja oma telefoninumbriga lehekesi (lõpuks hakkasid hommikused vastutulijad mulle juba tere ütlema ja omal algatusel märkima, et nad hoiavad silmad jätkuvalt lahti) ning olin saanud kohaliku omavalitsusega juba poolesuulise kokkuleppe, et nad on valmis Kisti ilmumispiirkondadesse loomapüüdmisteenust tellima (ehkki reeglina seda teenust eraisikutele ei osutata ning püütakse ainult kodutuid loomi). Õnneks saadi Kisti siiski enne kätte, kui oleksin püüdmispuuri tänavanurgale orgunninud :)

Praegu on Kisti ikka veel sellises poolpügatud olekus. Küljed, mis said niiöelda nulliga paljaks aetud, on juba lühikese sametpehme karva alla saanud, nii et silitades tundub Kisti olema nagu scottish fold (kes on neid silitanud, teab). Kuna aga "lakk", "kintsud" ja saba on pika karva all, näeb Kisti kokkuvõttes välja nagu algaja lõvi. Või puudel, ehkki selline võrdlus talle kindlasti ei meeldi.

Pingbacks and trackbacks (2)+

Lisa kommentaar

Loading