Plagieerin siinkohal Maaret, kes võttis mõni aeg tagasi kasutusele termini "Puhkus Heitiga" - iseloomustamaks enesepiinajalikke tegevusi ehk kõike seda, mida inimesed välismaal puhkust veetes tavaliselt ei tee. No näiteks sõita jalgrattaga mitukümmend kilomeetrit ülesmäge ja pärast autoga alla, kui normaalne turismimarsruut käib just vastupidi.
Nii et siis puhkus Leivoga, mis üldjoontes tähendab umbes sama.
Puhkus Leivoga tähendab Rimpfischorni tipu tegemiseks kogu mitmepäevase toidu, riiete ja magamisvarustuse kaasavedamist, et saaks pärast teiselt poolt mäge alla minnes edasi matkata. Normaalsed Euroopa alpinistid läbivad seda marsruuti muidugi kergete tipukotikestega ja tulevad sama rada pidi tagasi.
Puhkus Leivoga tähendab 12-tunnist laastavat retke, kahekümnekilone seljakott turjal, kuni kohe üldse enam ei jaksa. Ja ikka tueb jaksata, sest ei saa ju poolele teele kivide vahele jääda.
Puhkus Leivoga tähendab ronimist kaljumarsruudil, mis on sama sile kui keskmine põllukivi ja millele ainuüksi vaatamine juba hinge kinni võtab. Ja kus tegelikult üldse ronida ei tohiks, nagu pärast välja tuleb.
Aga puhkus Leivoga tähendab ka meeletult lõbusaid hetki õlle, martiini, punase veini ja iiri kohvi taga. Uute linnade avastamist. Igasuguste imelike toitude katsetamist. Avatud kontakte kohalike ja teiste ränduritega. Lõputut lihasöömisorgiat pärast mägiretkede kasinat toidulauda. Igasuguseid ilusaid ja mulle korda minevaid hetki.
Eks ma järgmisel aastal lähen jälle.
Tänavuse aasta reisist teen aga pikema ja üksikasjalikuma kokkuvõtte ekstreem.ee lehele.