Sügise saabudes olen spordis lohinal allamäge lasknud: viimane liigutamine (uksest autoni, tööl koridoris jms kõndimine ei lähe arvesse) oli oktoobri alguses rogainil. See oli nii ammu, et liikumatusest hakkavad juba füüsilised vaevused tulema, umbes nagu narkomaanil võõrutusnähud. Mitteliigutamisest hakkab mul näiteks valutama parem põlv. Ei tea, kas talle on saatuslikuks saanud lapsepõlvine kõva kukkumine plangult, kus plikadega tasakaaluharjutusi tegime, või pikad väljamarsid mäestikest, raske seljakott seljas- aga täiesti normaalne ta ei ole. Niipea kui teda liikuma ei sunnita, jääb nii valusaks ja kangeks, et ei saa trepistki alla astuda. Ja kui liiga kõvasti sundida, läheb lihtsalt paiste.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Hoopis sellest, et liigutamisvaeguse raviks plaanisime Kati ja Odega minna Vabaõhumuuseumis toimuvale O-Sprindi täppisorienteerumisele.
Selle sarja tegijate legendaarsetest hilinemistest olin ma muidugi kuulnud ja lugenud, aga tark on see, kes õpib teiste kogemustest. Mina igatahes mitte. Nii et kui me kümme minutit pärast väljakuulutatud starti kohal olime, pidime kuulma, et tegeliku stardini läheb veel pool tundi või pisut kauem.
See ei tahtnud meile väga sobida, sest kodus oli kana ja kartulid ahju pistetud - arvestusega, et koju jõudes oleks värskest õhust tulnud näljastel kohe hea lauda istuda. Nii et kui oli valida orienteerumise ja kõrbenud kana või mitteorienteerumise ja korraliku lõuna vahel, valisime viimase. Ja ütlesime lohutuseks, et eks oligi ilm külm ja päike pilve taha läinud.
Aga et sport siiski tegemata ei jääks, läksin õhtu eel Merimetsa ja Stroomi randa kergele jooksutiirule. Aeglase rasvapõletustempoga (jõulupeod pole enam kaugel ja ega üle hulga aja joostes või ka üle pingutada) ning umbes seitse kilomeetrit.
Nii hea tunne on, et läheks kohe homme jälle.