Nädalavahetus maal möödus suuresti talvepuude tähe all. Isa ja Toomas lõikasid suure saega ja pärast lõhkusid, meie (mina, Karin ja Kaiti lastega) ladusime lõhutud puud riita. Laupäeva õhtul sai tehtud saun ning mina käisin ekstra selle jaoks Loksalt Grossi poest õlut ja siidrit toomas.
Teine oluline ettevõtmine oli marjakorjamine: punased ja mustad sõstrad, ning nende toormoosistamine. Siin oli põhipanus naiste-laste tegevusel.
Pühapäeval kraamisime veel aida, tuues kõik magamisasemed sealt ära ja valmistades ta ette sügiseseks panipaiga staatuseks. Kõik magamisriided võtsin mina puhtakspesemiseks linna kaasa, nii et kodu nägi pühapäeval välja nagu väike pesumaja: seitse patja, neli tekki... Või siis 12 lina, 10 tekikotti ja loendamatu hulk padjapüüre.
Mammu käis aga J ja M-ga Setumaal, kus sel nädalavahetusel oli Seto Kuningriigi Päev. Kõik oli kenasti läinud, välja arvatud see, et vihm, mida viimasel paaril nädalal on pea iga päev ootamatutel hetkedel kallanud, oli pool tseremooniat ära rikkunud. Ning suguvõsale sai esitletud J uut naist, mis oli ka kenasti sujunud. Ma igaks juhuks Mammult küsisin, et mis ta arvab, kas pärast seda tseremooniat veel minul üldse sobib mõnikord koos temaga sinna minna, aga minu heameeleks ütles Mammu, et muidugi, ärgu ajagu ma rumalat juttu. Mul oli hea meel, sest nagu öeldud - pikkade aastate jooksul on J sugulased justkui ka minu sugulasteks saanud.
J-l vist seda suguvõsast lahkumise probleemi ei ole - õnneks või kahjuks polegi tema minu suguvõsasse eriti sisse elanud. Kuna ta eriti viimasel ajal peaaegu üldse maal ei käinud, võinuks ma ilmselt väga pikka aega sugulaste eest lahkuminekut peita ja nad poleks J puudumisest arugi saanud... Ent muidugi ei hakanud ma nii tegema, vaid Jüri sünnipäeval sai lahkuminekust öeldud minu vanematele ja isa sünnipäeval muudele sugulastele. Ja nüüd pole minu heameeleks seda teemat enam puudutatud.