Ma ausalt öeldes kõhklesin ikka pikalt, enne kui endale puutetundliku ekraaniga telefoni (HTC HD2) valisin. Kõik need jutud talvel ninaga kõnede vastuvõtmisest 8sest kindad on ju käes), ettekujutus näpujälgedest rasvaseks minevast ekraanist ja muidugi ebakindlus, kas ma sellise imeasjaga üldse hakkama saan. Telekapuldi käsitlemine näiteks oli siis ja on siiani mulle ülesaamatu ülesanne…
Aga omal moel saigi just telekapult kunagisel otsustamishetkel murdepunktiks, sest Leivo ütles, et telekapult on ju nuppudega, niisamuti nagu ka kõik muud masinad, mis minu loogikaga haakuma ei kipu.
Teiseks otsustamiskohaks oli see, et mulle tegelikult väga meeldivad kõik need Microsofti ja teiste suurfirmade tulevikuvisiooni-videod, kus kogu maailm on puutetundlik ja kõik masinad suhtlevad nii omavahel kui inimesega.
Nii ma siis puutetundliku ekraaniga telefoni võtsingi. Ja nüüd olen kuidagi endalegi märkamatult jõudnud niikaugele, et täna puudutasin näpuga Save ikooni oma sülearvuti ekraanil – ja imestasin, et miks see ei toimi.
Rääkimata sellest, et spordiklubis naersid kaaslased minu üle, kui pöördväravast läbi minnes puudutasin oma läbipääsukaardiga kangekaelselt seda ekraani, mis näitab kas punast risti või rohelist noolt, mitte värava küljes asuvat lugejat.
Ja täiesti ebaratsionaalselt, aga mulle hirmsasti meeldivad tahvelarvutid. Kusjuures mitte sülearvuti, vaid niiöelda koduse lauaarvuti asendajana – kujutan ette, kuidas suur puutetundlik ekraan on mu diivanilaual (või miks mitte diivanilauaks) ja kõik asjad, mille puhul praegu hõikame “kas sul on arvuti lahti, vaata palun järgi, kas…” saavad lahendatud paari puudutuse ja käeliigutusega…