Selline surmade kuu. Lisaks mu enda vanaemale on ära läinud kahe mulle armsa blogituttava vanaemad. Ja täna sain teada, et pühapäeval on infarktiga lahkunud mulle oluline koostööpartner Andres. Kellest ma mitte ainult kui koostööpartnerist, vaid ka kui inimesest hästi mõtlesin.
Ja kui vanaemad olid elanud pika elu, siis Andres oli minnes ainult 29-aastane.
Alles reedel vahetasime temaga meile ja telefonikõnesid.
Andrest iseloomustab minu mälestustes vist kõige paremini koostöökogemus tänavu aasta aprillis. Kus ta ajas jõuliselt Mobiil-ID asja, aga ühel hetkel kirjutas mulle kui RMK ja Euroopa Liidu metsaistutusprojekti koordineerija. Ja projektide lõpuosas tuligi nii umbes igas tunnis vähemalt kaks kirja: üks sertifikaatide, teine männitaimede osas. Kui minul lõpuks juba pea suitses sellest tema rollide kahesusest, küsisin, et kuidas ta küll suudab niimoodi kaht suurt asja korraga teha. Tema aga naeris vastuseks, et kui ma ehk tähele pole pannud, siis tegelen mina praegu täpselt samamoodi kahe asjaga, juhuslikult veel nendesamadega mis tema. Ja kui ma vaidlesin, et no metsaistutamises on minul ainult oma firma sisetegevus vedada, tuli vastus, et aga tema on ka pikem. Või midagi seesugust.
Puhka rahus - seda on Andrese-sugusele aktivistile vist küll kohatu, võibolla isegi irooniline soovida. Aga paremaid soove kah ei ole.
Las minu istutatud puud kasvavad Sinu mälestuseks.