Suuresti Kati algatusel registreerusime RMK Kõrvemaa Kevadjooksule, kui Sparta selle kohta info ja sooduspakkumise saatis. Ja ikka pikemale distantsile, 16 km – nagu päris!
Eks ta teatud mõttes avantüür oli, sest Kati polnud endale teadaolevalt kunagi elus jooksnud üle 10km ning mina polnud seda teinud päris ammu. Aga proovimaks oma suutlikkust tegime kaks nädalat varem linnas testjooksu, mis esialgse plaanitud 12km asemel kujunes ligi 18km pikkuseks. Sest läksime jooksma koos Kariniga ning siis lisandusid kilomeetrid Karini juurde ja tagasi. Tegime seda ajaga 2:18. Mõnusalt ja rahulikult, üheainsa märkimisväärse tõusuga Nõmme mäel ja suurema osa ajast siledal asfaldil.
Nii et Kõrvemaale minnes oli väike plaan, et kui 16km metsarajal ja tõusudega saaks ära tehtud kahe tunniga, siis oleks küll hästi.
Kohale saime Sparta bussiga (selle juures on tehtud ka mõlemad finišijärgsed pildid), mis tähendas tunniajalist ajavaru. Veetsime selle tuttavatega jutustades (tervitan siinkohal ekskolleeg Jüri!).
Ilm tundus stardi eel küll jõle – 4 kraadi sooja ja tihe lausvihm, aga jooksma saades läks asi kiiresti paremaks. Mitte küll ilm ise, aga siis ei pannud seda lihtsalt niipalju enam tähele.
Esimene pool rajast möödus meil mõlemal üllatavalt kergelt, isegi tõusud. Lobisesime vist kogu aja ja üle kogu metsa, sest üks mööda jooksnud mees imestas, et kust me küll selle energia võtame, et niimoodi joostes nii lõbusalt juttu ajada 
Teine pool läks muidugi raskemaks. Lõpp küll lähenes, kuid kuid tulid sealsed suured mäed. Aga Kati tsiteeris suusakoondist “Algab kannatamine” – ja nii siis tuligi lihtsalt kannatada. Seda märkimisväärsem, et viimasel kahel kilomeetril suutsime taas tempot tõsta.
Finišeerisime ajaga 1:59, nii et ka kahetunniplaan sai täidetud. Rõõm ja rahulolu peale selle.