17.-19.jaanuaril plaanisime kasutada ära Vanaküla lumerekordit ja minna räätsamatkale ümbruskonna rabadesse. Aga etteruttavalt võib öelda, et lumi oli nii pehme ja kohev, et räätsasid polnudki vaja.
Alustasime ekspeditsiooniga reede õhtul. Sõitsime maale (sügav, kuid kohev lumi võimaldas tanumas kasutada autonina lumesahana ja majani välja sõita) ja alustasime maja kütmisega.
Ja lume sulatamisega, sest algul tundus, et kaevujää on nii paks, et pole mõtetki selle lõhkumisega möllama hakata. Nii et alustasime lumepallisupi keetmist.
Pärast esimest potitäit tundus siiski päris aeganõudev ettevõtmine olevat, nii et tasus siiski proovida kaevujää kallale minekut.
Õnneks oli vesi saunakaevus praktiliselt maapinnaga tasa, nii et ehkki jääkiht oli paks, sai sinna kirvega lõpuks kena ümmarguse augu sisse lõhkuda, kust ümmargune jääkilp nagu pajakaas välja tõsta. Jääkaane paksusest annab aga aimu kopsikus olev jääpallisupi alge – killuke jääd, mis raiudes lahti tuli ja ämbrisse tuppa kaasa lipsas.
Ei ole vaja vist märkida, et esimene öö möödus vatitekikuhja all ja ülemäära soe just polnud, aga hommikul kütmist jätkates oli juba päris mõnus. Muidugi tuli sellest mõnust kohe ära minna: sõitsime autoga Kolgakülla ja võtsime juba jalgsi suuna Hara rabale.
Esimese päeva “saak” kuue tunni jooksul oli läbitud 26 km, kolm valget karusuurust kurjavõitu koera, laiu nõrga jääga karave, mida tuli ületada mööda mahalangenud puid, hulgaliselt veesilmi, millest ei saanud vahepealsest pakasest kaanetavast hoolimata siiski üle minna ja üks märg jalg (minul). See-eest koju jõuda oli mõnus, oli soe ja söök maitses imehea.
Teel me pilte ei teinud, nii et vahepalaks taas pilt lihtsalt meie talvisest lumme uppunud pesast.
Pühapäeva hommik tervitas 17 külmakraadiga. Õhtul polnud plaanis enam siia tagasi tulla, nii et panime maja taas talveunekorda ja alustasime autoga teed Valgejõe poole. Jätsime auto silla juurde ning suundusime mööda Vaeseväsitajale murakalemineku rada, seljandike juures hoidsime aga paremale ja kõndisime Loobu jõeni.
Plaan oli minna üle jõe ja jõuda Laukasoosse, kuid loomulikult polnud ka Loobu jõgi jääs ja üle sealt ei saanud, nii et loobusime (mis sümboolne sõna selle jõe kontekstis!) ning suundusime hoopis Uuemõisa soo poole. Muide, selle nime sain ma teada alles kaardilt, sest kohalikult öeldakse (või vähemalt öeldi minu lapsepõlves) selle kohta lihtsalt “raba” või paremal juhul “turbaraba”.
See tiir tuli kokku 5 tundi ja 22 km, koeri oli ainult üks ja seegi ketis (tõsi küll, teeleulatuva ketipikkusega). See-eest nägime mitmeid metsatöömasinaid ja veel rohkem nende jälgi, seda ka teedel, kuhu raske tehnika oli rööbaste asemel lausa kraavid kündnud.
Pühapäeva hommik oli aga oluline ka selle poolest, et 19.jaanuaril 2014 oli Väljaotsa Memme 97. sünniaastapäev. Tervitasime Memme, maja head hinge, selle päeva puhul.
Aeg möödub ikka uskumatult kiiresti: Memme pole meie hulgas juba üle viie aasta…
Lõpetuseks taas üks õuepilt pühapäeva hommikust, siravast päiksest ja imeliselt kohevast valgest lumest.
