Leivo juba pildistas ja kirjutas, kuidas me ratast sõitsime.
Mina lisan isiklikust vaatepunktist, et kui ikka pole talv otsa rattaga sõitnud, tundub pehme pori ja väikesest mäekallakust allasõit hirmutav. Ei ole ma ratta seljas sündinud, ei ole - igal kevadel tuleb maastikusõiduga uuesti harjuda. Eks sügiseks, viimase XDreami järel, saab jälle enamvähem selgeks ning taastub usk endasse ja oma rattasse. See võiks ju ometi järgmise kevadeni püsida, aga ei.