Laupäeval võtsime Leivo ja Alariga jälle ja taas ette tuttava teekonna: hommikuse rongiga Paldiskisse ja sealt ratastel Tallinna tagasi. Kuna sõitsime mööda rannaäärt, mitte maanteed, tuli distants kokku 83 kilomeetrit.
Et mis tunne siis on? Taguots on täna hullumoodi valus, sest see oli mul tänavu esimene kord ratta selga istuda. Ja kuna mul on üldse rattasõiduga sellised lood, et igal kevadel pärast lume sulamist põrnitsen ratast nagu täiesti tundmatud kaherattalist objekti, möödus suur osa maastikusõidust selle tähe all, et ma rattaga ikka sõidaksin, mitte takistuste (liiv,muda, astangud, kraavid) ilmnedes maha ei roniks.
Aga mõnus oli. Ilm oli soe, kuid rannikuäärel õhkus meri oma jäist hingust ning varakevadine kargus rippus õhus. Paiselehed õitsesid, pajud olid tibuehtes ning tuulevaiksetes metsasoppides õhkusid toomingapungad pakatamisärevusest. Meri sinetas puhtalt ja selgelt, suured kivid veepiiril olid juba päikesest leiged. Samas oli varjulistes kohtades tee kaetud veel paksu jääkoorikuga ning hommikul oli muda külmakohmas. Varakevad!!!
Seekord oli meil kuidagi eriti looduskeskne rada. Vahepeal sõitsime ratastega lausa veepiiril, teises kohas ronisime ranna ja kaldajärsaku vahel üle kivide ja langenud puude. Vahepeal lõppes tee rataste alt hoopis, nii et kulgesime ainult mööda oletuslikku ja aimatavat rajakohta. Üllatuslikult jäid ette kaks kraavi -ühest viis üle kaks paralleelpalki (õigemini üks palk ja üks toru), nii et tuli ratas süles vee kohal tasakaalu harjutada. Teise, õnneks kuivanud kraavi kõrgelt üle pea ulatuvast pervest viis üles samasugune sissekukkunud purre, pakkudes võimalusi meeltülendavaks turnimiseks (ratas ikka süles, eks ole). Adrenaliinirohkeid hetki pakkus sõit otse panga serval kulgeval rajal (mina seal küll siiski kõndisin - lihtsalt kartsin). Täielik ettevalmistus XDreami rattaetapiks, kus samuti on ratas mõnelgi juhul pigem takistavaks teguriks osutunud.
Teel kohtusime kolme metskitse ja mitme ATV-mehega. Ning looduse kätetöö imetlemise alternatiivina sõitsime läbi mitmest rannaäärsest uusasumist-kinnisvaraarendusprojektist. See, et keset kunagist teed oli aed tekkinud või lausa maja ehitatud, ei üllatanud varsti enam üldse. Küll aga suutis üllatada Lollidemaaks kutsutud küla oma vingete arhitektuurisaavutustega. "Kunstipäraselt" viltused aknad, igaks juhuks (küllapkunstipära suurendamiseks) ka ebaühtlaste vahedega, kaared, tornid, eriilmelised terrassikesed... Huvitav, et kas need loonud arhitekt oleks nõus sellega, kui omanik sooviks auväärsuse tõstmiseks maja seinale tahvlikest arhitekti nimega?
Tabasallu jõudes olin igatahes juba päris väsinud. Pidin endale pidevalt sisendama: vänta-vänta-vänta!, et mitte maanteel viieteistkilomeetrise tunnikiiruse juurde venima jääda. Aga vägisi kippus hoog raugema ja väsimus võimust võtma. Kuum vann, kuhu ninaotsani sisse pugeda, oli pärast aga lausa taevakingitus...