Reede õhtul kutsus Leivo mind koos rattaga enda poole, et seda "vähe timmida". Ma olin väga rahul, et ta mu käiguvahetajat reguleerib, ketti õlitab ja ehk muud sellist, mis minu arusaamises selle termini alla kuulub.
Aga kohapeal ootas mind... põrandale hoolsalt reastatud täiskomplekt rattavaruosi. Nii palju, et minu meelest ühe ratta külge nii palju osasd ei mahugi. Leivo oli minu ratta uuendamise heaks tõhusalt vaeva näinud.
See oli muidugi väga armas, aga tõttöelda pidi sellest esimese hooga kerkima meie esimene peretüli. Sest mina olin sisimas juba otsustanud-arvestanud, et sel hooajal rattale kulutusi ei tee. Ja emantsipeerunud naine ei saa ju lasta abikaasal oma rattaarveid maksta...
Aga Leivo tegi mulle selgeks, et kogu see komplekt maksab kordi vähem kui minu poolt hinnanguliselt kalkuleeritud 10 000 (mis muidugi oli ka koos töörahaga arvestatud ja ma ei olnud osanud ka odavamaid hindu otsida-leida) - ja et igal juhul paneb ta need minu rattale nüüd külge :)
Niisiis - öösel kella kaheni rattaremonti ja valmis ta oligi. Või peaaegu valmis - cranki ei saanud vahetada, sest polnud üht vajalikku tööriista. Niisiis leppisime kokku, et lähen hommikul sellega Fixusesse.
Läksingi. Sõbralik tehnik hindas, et tema liigutaks ka käiguvahetaja seda osa, mis seal rattatoru juures on (muidugi, uue cranki hammasratas oli suurem kui vanal) ja timmiks ka ratta muud osad uuendusega sobivaks. Ja et ratas saab pestud ka. Ma olin väga rahul ja tegelikult olen siiani, ehkki Leivo hiljem ütles, et see "üldhoolduse" nime all arvele kirjutatud töö oli küll asjata. No ilmselt oli küll, aga teisest küljest mulle meeldib tehnikute, müüjate ja muude selliste tegelaste pühendumine (või müügioskus), et nad ei tee ainult täpselt seda, mida sa küsida taipad, vaid teevad ikka pealemüüki ka. Ja enamasti on asjatundmatutel inimestel sellest kasu ka...
Igatahes oli rattaga sõita sulaselge rõõm! Kõik käis nii-nii hästi, et....
Ja siis helistas Leivo, et kuna meil jäi rattale kompuuter peale panemata, siis tuleksin ma laupäeva pärastlõunal tema kodusesse remonditöökotta tagasi. Muidugi ma läksin, üliõnnelikult rattaga sõites, kompuuter taskus.
Aga see polnud veel kõik! Leivo ütles, et nüüd on lugu nii, et ta kingib - lihtsalt kingib - mulle uued jooksud, sest neid ma ise ju kindlasti ei ostaks...
Nii et mina ei oskagi nüüd enam öelda, kas ma olen õnnelik oma uuestisündinud ratta või oma armsa abikaasa üle :)