Laupäeval ostsime Jürile Hawaii Expressist ratta - sedapuhku lisandus meie pere rattaparki Schwimm (on veel Marin - minul, Classisc- Katil ja Optima -Odel). Müüjaks oli taas Marko, kes on mulle müünud Kati ratta, Ode suusasaapad ja sidemed ja üldse igasugust staffi, nii et ta on meil juba nagu mingi peremüüja. Ja ta mäletab üllatavaid asju - näiteks oli tal tänavu meeles, millise ratta ta aasta tagasi mulle "tüdruku jaoks" müüs, ja ka see, et sellega peaks enne garantiiaja lõppu hoolduses käima.
Teised rattad talvitusid tänavu maal, nii et pärast Jüri rattaostu kihutasime Katiga maale teiste rataste järele. Damn, talvega on kuhugi rändama läinud rihmad, millega rattaid auto pagasiluugi küljes oleval raamil kinnitada! Lõikusin siis tavalist nööri ja sidusin ja sidusin.
Maal tundus muidugi täiesti lolli mõttena see, et võiks rattaga sõitma minna. Õu oli lund täis, tanum oli lund täis ja üle põllu käiv talvetee pehme. Jätsime auto Pohla juurde ja viisime rattad sinna, sõites üle porise põllu, kuhu ratas kohati ikka väga sügavalt porisse kaevus.
Linnas aga on jalgrattateed juba puhtad ja kuivad. Sõitsime pühapäeval Stroomi rannas ja Kakumäe teel - suurepärane ilm ja palju tuttavaid, kel kah sama mõte tulnud rattama-jooksma-rulluiskama tulla. Jüri algul muretses sõidu pärast kitsastes kohtades või teiste vahel ning teeäärtest ülesalla sõitmise üle, aga kõik sujus tal nii hästi, et ma isegi olin sellest üllatunud.