Täna käisin oma elu esimesel Tartu Rattarallil. Olin seda üritust millegipärast pisut kartnud - no et ikka ralli või nii... Pelgust õhutas üks tubli rattur, kes paar aastat tagasi kirjutas Spordiklubi listis heast südamest soovitusi, kuidas rattarallil tuleb sõita, aga tegi seda võtmes "muidu sa küll ellu ei jää". Ma siis igaks juhuks ei hakanud proovima, kas tuleb mul grupisõit ja karussell-vedamine nii välja, et ennast sodiks ei kuku ning teisi ei vigasta. Läks ikka mitu aastat, enne kui ma Leivot uskuma hakkasin, et see ellujäämise õpetus on vajalik ehk ainult pika distantsi esimese 500 seas.
Leivo läks muidugi pikale distantsile (133 km) ja kuna selle start oli kaks tundi enne lühirada ehk kell 11, alustasime Tallinnast sõitu kella 8 paiku. Ning kuigi kaks ratast oli katusel ning puhus tugev külgtuul, jõudsime Tartusse juba enne kümmet.
Tartu Maratoni klubi rahvas, kellega mul on töiseid kokkupuuteid, oli olnud armas ja saatnud mulle rattaralli VIP-pääsme. Nii et meie rattaralli algas hommikusöögiga VIP-telgis ning see oli väga hea sissejuhatus tervele päevale.
Leivo sõidu algust vaatasin tribüünilt. Stardi taustaks lasti mingit heroilist muusikat ning oli tõeliselt võimas vaatepilt, kuidas kõik see 1400 ratturit liikvele läks. Nagu aegluubikaadrid lahingute algusest, kui väed käsivõitlusse liiguvad... Väike judin käis lausa mööda selgroogu alla seda vaadates.
Minul oli kaks tundi vaba aega ning esimese neist sisustasime koos Merikesega, kes kah oma "mehed" oli pikale rajale saatnud. Otsisime raamatupoode (kõik olid pühapäeval muidugi kinni) ning pärast istusime niisama Raekoja platsil. Põhiline arutlusteema oli, mida rajale selga panna: ilm oli vaheldumisi külm (kui puhus vinge tuul ja päike oli pilve taga) ning soe (kui päike paistis ja tuult ei olnud). Tõesti keeruline!
Kuna minu rattarallile tulek oli üsna viimase hetke otsus, olin lootnud ennast kohapeal registreerida. Aga ei saanudki - ajavõtusüsteemi toimimise huvides olid stardinimekirjad juba eelmisel õhtul valmis tehtud. Olin muidugi valmis sõitma ka ilma registreerimata ja stardinumbrita (registratuurilauas ka lubati seda, kui ma stardist ja finishist läbi ei sõida), aga see polnuks ikka päris see.
Nii kõõlusingi registratuuritelgi ees, lootes siiski mingi võimaluse avanemisele. Ja tuligi tuttav korralduskomiteest (eks ma olingi millelegi sellisele lootnud). - "Noh, mis seisad siin?" - "Numbrit ei oolee..."
Ja saingi hetk enne starti ümber registreeruda, kui oli juba kindel, et esialgne registreeruja ei tule. Nii jõudsingi koos stardipauguga satrdikoridori äärde, number korralikult seljas ja kiip ratta küljes. Aitähhh!
69km läbi sõitmine pole iseenesest mingi katsumus, kuid ma polnud proovinud teha seda aja peale ja mööda asfalti. Nüüd siis proovisin. Kuna olin startinud üsna viimaste seas, võisin end alguses ässana tunda ja nendest, kes Riia mäel rattalt maha tulid, hooga mööda vuhiseda.
Kümnekonna kilomeetri pärast nägin ka tõsist kukkumist. Ilmselt sõitsid kaks ratturit sarvedega kokku - vähemalt nii tundus, kui ragin ja röögatused kõlasid ja üks neist näoli asfaldile lamama jäi. Õnneks oli ühel ratturil mobiil kaasas (minul ei olnud) ja kohe sai kutsutud kiirabi.
Rohkem õnnetusi ma ei näinud ja tervikuna oli turvaline sõit. Paar väiksemat ettekeeramist oli, aga sain alati mööda. Ja ühel hetkel tegi kõrvalsõitja väga imeliku manöövri - nagu oleks ratta seljas magama jäänud ja hakkaks pikali vajuma. Aga seegi lõppes õnnelikult, kukkumiseta.
Igas joogipunktis jõin pikalt ja põhjalikult,ühes sõin ka banaani ja kohukest. Ja kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et kohe üldse enam ei jaksa.
Leivo oli sedanud endale eesmärgiks teha pikk distants alla nelja tunni. Naljaga pooleks soovitas ta minul siis alla kahe tunni sõita, et me ikka ühel ajal finishisse jõuaksime. Paraku olin ma kahe tunni täitumisel alles selles kohas, kus silt ütles, et lõpuni on jäänud 25 kilomeetrit. Sõidetud seega 44 ehk 22 kilomeetrit tunni kohta, seda alguses ja puhanuna.
Kuna ma liiga kauaks siiski rajale jääda ei tahtnud, tuli nüüd hakata kõvemini talda andma. Muidugi läks ka tee seal suuremas osas allamäge, kuid oma osa on ikka ka kestvussportlase hingel, mis hakkab vedama siis, kui teised juba ära väsivad. Paha oli ainult see, et 25st kuni 20nda kilomeetrini sõitsin ma praktiliselt üksi - grupp, milles enne olin olnud, lagunes esimeste kiirenduse tagajärjel ja esimeste kannul ei suutnud ma püsida. Möödusin veel mõnest üksikust ratturist, kelle tempo jälle liiga aeglane oli. Õnneks polnud sel lõigul vähemalt väga tugevat vastutuult. Just nimelt väga tugevat, sest vastutuul oli küll terve distantsi lõikes, sõltumata sellest, millisel ringiosal olid!
Siis aga jõudis vuhinal mulle järgi üks suurem punt ning otsustasin neist kasvõi hammastega kinni hoida. Kui aga oled pikalt üksi sõitnud, oled lihtsalt nii väsinud, et ei suuda ka grupis tempot hoida. Oli ikka tõsine pressimine, et sellega algul hakkama saada! Siis muidugi kohaned grupi tempoga ning hakkad kasutama ka grupissõitmise eeliseid teiste tuule näol.
Selles grupis tehti kordamööda tööd. Esimesed vedasid mõnda aega ja vajusid siis tahapoole ning nende koha võtsid üle järgmised. Muidugi oleks saanud ka viilida, aga see polnuks ilus. Pealegi, kuna enamik grupist olid mehed, siis nad liiga kaua naistel vedada ei lasknudki, vaid võtsid jälle kiiresti juhtohjad üle.
10 km enne lõppu lagunes ka see grupp ning mina jäin sõitma koos kolme mehega, kellest olin otsustanud mitte lahti lasta. Nüüd ma enam küll vedamises solidaarne olla ei üritanud, istusin neil lihtsalt sabas. Finishis ütlesin vähemalt aitäh.
Kokku tuli aeg 2:54. Ma arvan, et minu esimese katse kohta küllalt hea. Eriti need viimased 25 kilomeetrit- mmm!
Leivo oli muidugi juba riided vahetanud ja söönud, sest tema aeg oli 3:55 ning nii ootas ta minu "samaaegset finishit" terve tunni. Nautisime siis veel koos VIP-telgi pannkooke ning ostsime poest kaks pakki grill-liha, et minna Andrese poole grillima, nagu ta oli viidanud. Aga siis ilmnes, et Andres ootab veel rajalt tulevat last ja läheb veel aega... ja nii otsustasime grillimise asemel tagasi sõitma hakata. Mööda Piibe maanteed, et lõbusam oleks.
Teel tuli aga Leivol päeva parim mõte. Külastasime Jõgeva kaubandusvõrku, omandasime sealt ühekordse grilli - ning tegime lihaküpsetuspeatuse Kõrvemaal Venemäe torni juures.
Kõht oligi juba tühjaks ja ilm ilusaks läinud ning mõlemad karbitäied said kahekesi pintslisse pistetud. Lihtsalt uskumatu! Aga ehk on kaotatud energia nüüd lõpuks ometi kompenseeritud.
Leivo kirjutab oma sõidust.