Alustada tuleks tegelikult hoopis sellest, et Viivi ja Raivo kutsusid tugevaid mehi ja nende kauneid kaasasid klaverit vedama: klaver (mitte küll suur tiibklaver, vaid see väiksem, mida tavaliselt kodudes kohtab) oli vaja saada ühe maja teiselt korruselt välja ja teise maja esimesele korrusele sisse. Ja pärast oli plaanis teha jooksuring.
Meil Viiviga oli muidugi päris itsitada, vaadates, kuidas mehed klaverit kitsast ja võrdlemisi järsust keerdtrepist alla nikerdasid. Meie ettepanekut, et naised võiksid klaverikaanel kauneid poose võtta, et ei võetud sealjuures millegipärast kaalumiselegi. Nojah, tõttöelda olid kaas ja muud katted ka klaverilt maha võetud... Igatahes tuleb aga tassijate kiituseks öelda, et kõik seinad jäid terveks ja klaver ka, nii et see kamp võiks edaspidigi klaverite kolimisteenust osutada. Pilli teise majja sisseviimine oli trepielamuse järel juba käkitegu.
Ja oligi käes hetk, mil hakkasime jooksma siirduma. Just hetk enne väljumist helistas aga Ode Liis.
"Emme, korteri välisuks kukkus eest ära!"
Issand, see lõi ikka täiesti pahviks. Meie korteril on massiivne puiduga kaetud rauduks rauast raamis, keevitatud hingedega. Kukkus eest ära????
Nojah, juba mõnda aega oli ta raskelt käinud. Kahtlustasin, et mõni hing on kümne aasta jooksul ukse raskuse all paindunud. Aga et murdunud või katki läinud...?
Ma ei ole just maailma kõige ebapraktilisem naine, aga mõte metallitöödest ja vastu ööd eest ära kukkunud ukse ettesaamisest tekitas minus tõelist paanikat, sest ma ei teadnud, kust otsast tegevustega alustada. Sebisin ringi nagu Beata Kana, korjates kokku oma kotte ja riideid. Kuna olime tulnud Leivo autoga, võtsin Leivo taskust autodokumemndid ja Leivo koduvõtmed (autovõtme jätsin võtmata, juba see näitab, kui ähmis ma olin). Ise püüdsin kogu aeg mõelda, kust pihta hakata. Mingid metalluksepaigaldajad, metallitööfirmad, keevitajad...? Olin harjunud kombel vastutuse võtmisega nii ametis, et ei märganudki, et ka Leivo on oma asjad kokku korjanud ja tuleb koos minuga auto juurde.
"No mis sa selle uksega seal üksi ikka teed," kommenteeris ta napilt.
Ausõna, ma olin väga liigutatud. See oli määratu kergendus, et ta selle ukseraskuse vastutuskoorma nii sujuvalt enda õlule võttis. Nii hea oli - nii otseses kui kaudses mõttes - toetada oma pea tugevale õlale ja teada, et asjad saavad korda...
Kuna ehitus- ja rauapoed olid õhtul juba kinni, panid Leivo ja Jüri kokku oma metallpuuride varud, mis küll polnud mõeldud nii tugevasse ja paksu metalli nii suure ja sügava augu tegemiseks. Ent kahe murdunud ja kolme kulunud puuri tulemusel ning Leivo poolt kaasa võetud poltide abil oli asi lõpuks nii kaugel, et sai ukse ette tõsta.
Muidugi tuleb täna ikkagi hakata suhtlema metallimeestega, sest see lahendus on siiski ajutine - peened poldid tuleb tugevamatega asendada. Aga igal juhul on uks ees ning ma ei pidanud punuma ööseks ukseavasse kellukestega kaetud võrku, et juhuslikke sisseastujaid eemal hoida.
Abikaasa on ikka tõesti üks kasulik riist majapidamises :)
Seda praktilist kogemust mul varem polegi olnud.