Tänavust Tartu rahu aastapäeva tähistasime Leivoga sel moel, et käisime Tartus. Ja mitte niisama, vaid vaatamas Vanemuise vastset ooperit “Rehepapp ehk november”.
Ooper oli kahtlemata kaasahaarav, nii oma koomilisuses kui traagilisuses, aga pärast vaatamist raamatut üle lugedes tundus, et võibolla seda ooperlikku paatost polekski ehk nii palju vaja olnud. Raamat oli ju siiski kuidagi – ma ütleksin, et vähemilus ja vähemõilis. Aga noh, nagu Andrus Kivirähkki kavalehel sissejuhatuseks ütleb: “Romaan on romaan ja ooper on ooper.” Nii ta oligi.
Õhtu jätkus pannkookidega Crepis ning hilisõhtuse kojusõiduga. “Rehepapi” novembrimeeleoludele kohaselt sadas ka veebruari alguses Eestimaa taevast jäävihma, mis muutis auto jääkindluseks – tegime vahepeal bensiinijaamas peatuse klaasi ning esitulede jääkoorikust puhastamiseks, ja me polnud sugugi ainsad.