Viimasel ajal tänu Rein Langile halva kirjanduse võrdkujuks saanud Barbara Cartland pole mulle küll kunagi eriti meeldinud (kogemus kahe naiivsevõitu raamatu baasil), kuid naistekate lugemise patust pole minagi kaugeltki prii. Tegelikult ma lausa naudin seda, sest ehkki naistekad otseselt midagi juurde ei anna, ei võta nad ka midagi ära. Peale aja muidugi - aga niikuinii ei saa ju oma aega ainult ratsionaalselt kasutada, see pole lihtsalt võimalik.
Üks minu lemmik-naistekirjanikke on Jilly Cooper, kellelt eesti keelde tõlgituna olen läbi lugenud "Rivaalid" (korduvalt), "Apassionata" (võibolla loeksin sedagi korduvalt, aga mul endal seda pole) ning "Polo" (minu meelest neist kõige igavam). "Ratsanikud" pole kahjuks kätte sattunud.
Suvel avastasin aga juhuslikult kasutatud raamatute müügi internetilehekülgedel surfates Jilly Cooperi ingliskeelse telliskivi "Wicked!" ning tellisin kohe ära. Oli seegi päris nauditav lugemine, ehkki mitte nii hea kui "Rivaalid". Sest kui "Rivaalides"räägib Cooper inimestest, kelle elu, hinge ja tööd ta näib hästi tundvat (ja kellega ta on eeldatavalt ühes vanusegrupis), siis "Wicked!" tänapäeva kooliõpilased oma probleemide (lapsendatud Inglismaale Colombiast) ja uudsete käitumismudelitega (tüdruku SMSi teel mahajätmine jms) tunduvad kohati trafaretsed või võltsid - nagu oleks autor ainult loetu, mitte kogetu põhjal konstrueerinud tänapäeva noorte maailma... Aga raamatu kui terviku jillycooperlikku iroonilist lustakust see siiski ei vähenda.
Ning nüüd ootab minupoolset avastamist veel üks Jilly Cooperi romaan: ingliskeelne "Pandora", mille sain oma inglise keele grupiõe käest. Ootan juba pikisilmi vaba õhtut, mil sellega algust teha.
Ja naljaga pooleks oleme mõne tuttavaga arutanud, et kui ametlikesse raamatukogudesse enam naistekaid, kriminulle ja muud kerget lugemist ei soetata, siis võiks teha, koduraamatukogude baasil oma veebipõhise raamatulaenutuse. Laenutuse tasu oleks mingi mõnikümmend senti + postikulu, esmasel liitumisel igaks juhuks ka mingi tagatisraha - aga igal juhul väga odav, et ikka kliente leiduks. Meie kui organisaatorid oleksime igal juhul plussis, sest kodus niikuinii olemasolev ja praegu täiesti tulutult seisev lugemisvara oleks ringluses ja teeniks väikest, aga pidevat plussi. Küllap saaks autorite ühingugagi kaubale, kuidas neile selle laenutustegevuse eest tasuda.
Ja ideaalis võiksid e-raamatutegi müüjad luua tehnilise lahenduse e-raamatute laenutamiseks nii müüja-eraisiku kui kahe eraisiku vahel. Ma oleksin meelsasti valmis "The Dance with Dragons" e-raamatu laenutamise eest natuke maksma, saades faili enda Kindle´isse näiteks kaheks nädalaks... Tehtagu?
Tegelikult ei peaks selline asi siiski isegi Rein Langile meelehärmi tegema. Tema mure polnud ju tegelikult kultuuriline, vaid puhtalt rahaline: probleem polnud mitte see, et rahvas valesid asju loeb, vaid et riik peab maksma raamatute laenutuse eest neile autoritele, kes klassika ja Eesti kultuuriväärtuste alla ei kvalifitseeru.