Tänavune Roheliste Rattaretk (minu jaoks kuues) oli kõige vihmasem ja külmem läbi minu rattaretkede ajaloo. Leivo, kes käinud seal enamvähem aegade algusest peale, mäletab muidugi aegu, kus hommikul olla teevesi kruusides jäätunud, sõites tulnud villased sokid kinnaste peale kätte tõmmata ja rattaretk ise kestnud praeguse kolme päeva asemel tervelt neli.
Aga tühja sest vihmast ja tuulest, tore oli ikka. Tänavuse aasta märksõnad:
Tandem - positiivne näide jagatud vastutuse kasutegurist. Olime Leivoga sõitmas tandemiga. Kui ma sellest ebakindlsusest, et tagaistujana ise juhtida ei saa, üle sain, oli väga tore. Õnneks ma usaldan Leivot niiväga palju, nii et hirmust ülesaamine ei võtnud üldse kaua aega. Ja muidugi oli usaldusel taas kord alust: Leivo juhtis meid kindla käega läbi muda, liiva, järskude kurvide, kiirete laskumiste ning kiviste, kumerate rööpmetega kruusateede. Ilmselt kindlamini kui mina ise üksikrattaga oleksin teinud :)
Tandem on uskumatult kiire sõiduvahend heal asfaltteel, kus 1+1 pingutus võrdub küll vähemat 3. Ehk nagu Leivo ütles: hea näide sellest, kuidas jagatud vastutus (antud juhul siis väntamise osas) kasulik on. Muudes eluvaldkondades võib jagatud vastutuse kasulikkusest muidugi ka vastupidiseid näiteid tuua, kuid tandemil - vähemalt meie koosluses - oli küll mõlemal tunne, et eriti pingutama ei pea, aga ratas muudkui läheb. Üksik-ratturid püüdsid aegajalt tuulde võtta, aga see peab ikka rattal tegija olema, kes tandemi tuules sõitajaksab :)
Kitsastel, mudastel ja liivastel metsateedel tandemi eelis muidugi kadus ning üksikratturid said kaotatud vahemaa tasa teha. Sest sellel tandemil on all kitsad ja siledad maanteekummid, millega rasketes oludes on sõita... ütleme lihtsalt, et raske. Tagumine ots kippus rööpasse vajuma, ratas (ikka tagumine) käis poris ja liivas all ringi - rassisime seal ikka hullumoodi.
Kolm kummiparandust. Esimene pauk oli teisel päeval Iklas, kus sõitsime tandemiga üle äärekivi ja saime kummi maohammustuse kujulise kahjustuse: kaks sümmeetrilist augukest läbilöögist. Õnneks oli lähedal meie tugibuss, kus ka suur pump sees. Kummile sai paik peale, suure pumbaga kiiresti rõhk sisse ja edasi. Ah jaa, enne tuli veel ratast ja kummi jões pesta, et suurt soppa maha saada - aga õnneks oli ka jõgi lähedal.
Teine pauk oli kolmandal päeval kivistel metsateedel. Pauk sõna otseses mõttes - kumm läka sellise laksuga, nagu oleks püssist tulistatud :) Nüüd oli juba kõvasti mässamist: üks suur auk sai paigatud, aga kui Leivo kummi suruõhuballoonist täis laskis, vusises see kiiresti uuesti tühjaks. Nüüd oli jama, sest teist ballooni enam polnud ning mööduvatel kaas-rattaretkelistel sellised pumbad, millega võiks kummi pumopama jäädagi. Ent mööda sõitis Karu, kel ratta peal tõhus käsipump ja heas südames abivalmidus - tema pumba abil tuvastas Leivo kummis veel kaks maohammustuse-kujulist auku ning paikas ka need. Ja sai ka kummi sisse vajaliku rõhu. Ent seekord oli kahjustada saanud ka väliskumm, mistõttu edasi pidime sõitma ettevaatlikult ja aeglaselt.Ja sisekumm muudkui tahtis väliskummi kahjustusest välja pungitada.
Kruusatee maanteega ristudes kohtasime taas oma tugibussi. Suure pumba lähedusest innustust saanuna arvas Leivo, et peaks tandemil vahetama esimese ja tagumise ratta kummi - esirattal on väiksem koormus ja nii jõuame oma rattaga ehk isegi finishisse sel moel, et ei pea uuesti ja lõplikult purunenud kummiga tandemit käekõrval lükkama. Nii sündiski - ja kuna sõitsime lõpus rajaks plaanitud kruusatee asemel igaks juhuks mööda siledat maanteed, siis ka finishisse jõudsime.
Iseseisvad lapsed. Meil moodustus kolm sõitjatepaari: mina ja Leivo (tandemi peal olnuks meil muidugi ka raske teineteisest eralduda :), Ode ja Kreete ning Laura ja Ramses. Kõik grupid said suurepäraselt hakkama - isegi vihmasel ja päeva esimese poole mudaste raskete teedega laupäeval. Odet ja Kreetet nägimegi valdavalt ainult hommikul ja õhtul laagris, välja arvatud teisel päeval, mil nad olid oma söögi enda kätte võtmata unustanud ja pidid seepärast meid lõuna ajal järgi ootama.
Vihm ja külm. Nagu juba korduvalt mainisin, sadas laupäeva esimesel poolel vihma. Ja mitte aegajalt piserdavat, vaid ikka korralikku lausvihma. Olime kõik läbimärjad. Õnneks lõunaks sadu lakkas ning lõunapausi ajal piilus taevast isegi päike. Ent külm oli ikka - eriti said külmetada kõige enne laagrisse jõudnud Ode ja Kreete, kes meid ja pakkide autot oodates rohkem kui tund aega külmetada kügelesid. Sest kui sõites on liikumisest veel pisutki soe, siis paigale jäädes tuleb kontidesse jõudnud külm kohe kallale... Aga telgis said kõik sooja ning laupäeva õhtul käisime kõik isegi Justamenti kuulamas - hoolimata raskest, külmast ja pikast (90km) sõidupäevast.
Aga ujuma sel rattaretkel ei saanudki - tavaliselt on rattaretk olnud paljudele meist esimene suplus. Nüüd on meist avavees ujumas käinud ainult Ode, kes suples 5.mail koos sõbrannaga Kakumäe rannas. Ja ka jäätist praktiliselt ei kulunud sel retkel...
Maja-telk. "Ja mina veel arvasin, et meil on suur telk - aga siin on lausa purskkaevu ja mullivanniga villa püsti pandud." Niisuguseid kommentaare kukkus iga teise-kolmanda meie telgist mööduja suust. Kahe meetri kõrgune, 3x7m, kolme eraldatud ruumiga 8-kohaline Coleman Canyon 8 oli ikka tõeline maja :) Soetasime ta mõningate kõhklustega, aga kuna tema hind oli Matkaspordi kesklinna poe tühjendusmüügi ajal ülisoodne (hoopis-hoopis teine kui viidatud lingis toodud soodushind), siis otsustasime proovida. Praegu ei kahetse, vaid oleme väga rahul - on ruumi, on võimalust telgisiseseks seltskonnaeluks... Ehkki, jah, tuule ja vihmaga pole teda püstitada proovinud (loodame, et seda vajadust ei tulegi :) ja nagu Leivo ütles, kaaluvad ainuüksi selle telgi vaiad samapalju kui kui tavaline väiketelk in corpore... Ent hulgakesi autoga reisides ning soojal suveajal on ta suurepärane maja.
Mis rattaretkelt veel meelde jäi? Väikese perenaise ratta külge kinnitatud korvis sõitev koerake Lasse. Sõiduriist, millel väntas kuus rõõmsat ringikujuliselt istuvat noort - muidugi ei trüginud see pill metsa vahele mudateedele, vaid oli muidu äge :) Esimeses laagris parkis ta meie telgi kõrval ja siis kõik muidugi arvasid, et meie sõidame sellega - et nii suur telk ja nii suur ratas :) Lamavas asendis vändatav jalgratas. Samasugune, kuid kahekesi sõidetav - nägi välja nagu kaarik. Veel üks tandem - ise kahest rattast kokku keevitatud. Oranzhides "Kolm päeva rõõmu hingele ja põrgut persele" kirjaga särkides suur grupp, keda oli juba kaugelt rõõm näha - nagu sülem mesimumme teel :) Jalgrattad numbrimärkidega "OH" ja "AH" - esimest korda nägime neid juba Pärnus poe ees parklas, hiljem ka rajal. Suur Tallinna Matkaklubi lipp ja selle sõidutaja - igal aastal kohal nagu raudnael. Vahva jäätisemüüja, kes hoolimata sellest, et saatus (külm ilm) tema tegevust ei soosinud, vaimukate hõigetega rahvast enda juurde meelitas (ja kindlsti sel moel ka kordades rohkem jäätist müüs kui niisama leti taga passides müünuks). Me soovitasime tal kutsuda rahvast kokku kuuma jäätise lubadusega, aga ta arvas, et see vast oleks siiski liig :)
Ja kindlasti veel igasuguseid asju, mis meenuvad alles hiljem.
Tore retk oli.