Tänavune Roheliste Rattaretk tiirutas ringi Matsalus. Mõned märksõnad:
Osalustasu tõstmine (525 krooni eelregistreerimisega) oli vist paljud eemale peletanud. Tuttavaid oli vähem kui tavaliselt. Minul on eriti kahju muidugi sellest, et Leivo tulla ei saanud (küll eeskätt töistel, reedest päeva tööle pühendavatel põhjustel)... aga rattaretk ilma temata ja tema priimusepannkookideta pole ikka päris see.
Vist Pronksiöö järelmõjuna oli Eesti lippe väljas rohkem kui tavaliselt. Või märkas minu Pronksiööst rikutud silm neid tänavu paremini? Igatahes oli kohati tunne nagu 80ndate lõpu rahvusromantilisel ajastul.
Aastaajad on kuidagi edasi nihkunud.Mitte ainult talve algus ei jõua kätte hiljem, hilineb ka kevad. Nii jahedat ilma kui reedesel päeval (keskmiselt 6-10 kraadi) varasematest rattaretkedest ei mäletagi. Kusjuures iga aastaga tundub nagu külmemaks minevat.
Vedas sellega, et ei sadanud. Ehkki reede hommikul tuli rattad läbi paduvihma autole viia ja teel sadas vahetpidamata, jäi vihm järgi just meie Lihulasse jõudmise hetkeks.
Esimest korda rattaretkede ajaloos ei olnud teesaba :) Kuidagi oli teejagamine suudetud niimoodi ära korraldada, et teed jätkus kõigile vabalt. Topse jagus ka, mis on eriti märkimisväärne.
Puulusikad olid asendunud plastist toodetutega. Hoop loodussäästlikkusele, pluss söömismugavusele. Need puulusikad vajusid nimelt pärast supi sisse pistmist labidakujuliseks. Nüüd siis oli roheliste meelekindluse kants varisenud :)
Ursula kontserdi ajal ütles kaks korda üles elektrigeneraator. Esimesel korral oli katkestus üle, teisel korralpisut alla poole tunni. Trummar - ainus, kes elektrist ei sõltunud - üritas olukorda sooloesinemisega päästa ning laulja ärgitas rahvast laulma.. aga no mis sa nii pikka aega järjest ikka suudad pingutada. Aiai, korraldajad :) Lahe oli aga väike "tantsupoiss" Marko - üks rattaretke kaasa sõitev 6-7 aastane linalakk poiss, kes koos bändiga lihtsalt laval oli. Selline kihvt tegelane.
Lühike rada. Kui tavaliselt on teine päev olnud plaanitud 90-100 km, siis seekord ainult 60. Nii et kui me laagrisse jõudsime, oli veel nii vara, et vabalt võis sõita ära ka viimase päeva 30 km, tulla autoga tagasi, võtta pakiautolt oma asjad ning sõita koju juba laupäeva õhtul.
Lapsed olid toredad kaaslased. Esimesel päeval tüdines Jüri umbes 20. kilomeetril hirmsasti ära ja vahepealsed 10km möödusid tal aegluubis ja minu kirumise tähe all, aga pärast seda ja eriti teiseks päevaks oli temagi saatusega leppinud ning pigem sõitis kiiremini, et see tüütu tegevus rutem läbi saaks :)
Katil õnnestus ka kukkuda: ta sõitis Odele vastu tagaratast ning käis küljeli. Ode jäi püsti, Katil on põlv, külg ja eriti küünarnukk asfaldi poolt kooritud. Küünarnukk sai eriti kannatada sellepärast, et just enne avariid keeras Kati varrukad üles, et käsivarred päikest saaksid :) Meie tänud kahele möödasõitvale naisele, kel oli kaasas haavapuhastusvahend ning kes Katile lahkelt esmaabi andsid!
Ode oli esimest korda väljas oma uue rattaga. Erinevalt meist teistest, kel on maastikurattad, on temal nüüd hübriid. Hawaii Expressist soovitati, ja tundub, et õigusega. Hullu offroadi Ode ju ei tee ning rattaretke taoliste sõitude jaoks on Scott Sportster just sobiv.
Üldiselt oli tore retk. Nagu ikka.