Kui lapsed olid väikse(ma)d, hoolitsesin nende tegevuse ja meelelahutuse eest mina. Näiteks käisime ndalavahetustel bowlingus, Keilas ujumas (Tallinnas siis vist ujumis- ja veekeskuse võimalusi ei olnud?), orienteerumispäevakutel, niisama linnast välja sõitmas... Nüüd on lapsed suured ja kannavad hoolt minu tegevuste eest.
Sünnipäeva puhul anti mulle teada, et kõik asjad on valmis, pangu mina selga mugavad riided ja lihtsalt tulgu. Ootusärevat mind pakiti autosse, Kati istus rooli ja minu ülesandeks jäi ainult mõistatada, kuhu me suundume.
Nii armas - suundusime Keila veekeskusse, et jätkata emadepäeval alustatud kommet viia nüüd mind tegema asju, mida mina viisin tegema neid, kui nad veel väiksed olid. Sõitsime läbi särava sügispäikese, rahe ja lumetuisu - kui palju erinevaid ilmastikuolusid mahtus sellesse paarikümnesse kilomeetrisse!
Keila veekeskuses märkis Jüri ringi vaadates, et see on kuidagi väikeseks jäänud. Nojah, ta oli praegusest umbes pool, kui vist viimati seal käisime :) Aga tore oli ikka - mullivann, ujula, lastebassein - ainult õue enam ei saanud. Aga liutorust lasksin alla minagi - oli selline sõbralik-rahulik-lastepärane toru. Kenasti kollane ka, mitte mingi must :) Igatahes oli väga toredalt nostalgiline jälle seal olla.
Pärast veekeskusest naasmist anti mulle aega ilusad riided selga panna ja toimetati uuesti autosse. Seekord seoti silmadki kinni, et ma ei näeks, kuhu sõidame. Püüdsin küll krimifilmidest tuttaval moel aru saada, kuhu me pöörame ja mis kandis parasjagu oleme - aga ikka oli täielik teadmatus, kui kuskil - mulle tundus, et keset üüratusuurt lagedat platsi - mind autost välja aidati. Tundus tohutu pikk maa, kuhu mind talutati - ja siis tõmmati side silme eest: "Seiklusjutte maalt ja merelt"! Siingi polnud ma terve igaviku käinud...
Oli suurepärane ja meeldejääv elamussünnipäev. Ma olin tõesti nagu ise laps, pidevalt ootusärev ja üllatatud ja väga-väga rahulolev.