Ajal, mil Katil jalg juba kipsis oli ja käsi veel kipsis ei olnud, istus ta kodus ja tegi ajaviiteks käsitööd. Heegeldas endale lopsaka kraega vesti (sellest pidi algselt tulema küll kampsun, kuid varrukad jäid tegemata), roosa motiividest pontsho ja hunniku igat värvi roose. Siin pildil on osa neist.
Roose müüs ta oma koolikaaslastele ja müügivankri ette sai rakendatud ka ema (st. mina). Algtõuge tuli sellest, et kõik imetlesid minu musta kampsuni külge kinnitatud nelja roosat roosi ja küsisid, kust ma sellise disainikampsuni sain. Kampsuni päritolu ma ei avalikustanud (tõttöelda olen sellega - ilma roosideta kujul - juba kolm talve tööl käinud :), kuid olin lahkesti valmis roose müüma. Ja nii saigi roosimüügipäev välja kuulutatud.
Asi võttis ikka täiesti projekti mõõtmed, sest roosid osutusid väga menukaks. Kui materjalikulud maha arvata, on Kati teeninud roositööstusega umbes 700 krooni. Pole paha esimese iseseisva ettevõtmise kohta.
Tegelikult tuleks küll tuludest maha arvata ka minu poolt müüdud rooside eest müügitasu, et Kati maastmadalast arvama ei hakkaks, et just personalikulud on need, mille pealt saab kokku hoida. Aga noh, ema süda, kus sa siis raatsid. Rääkisime seda siis esialgu teoreetiliselt.
Tulusust vaadates võiks projektiga veel jätkata, aga käepärased turud on ammendunud ja täis saanud. Eks ka see on õppetund, et pole mõtet toota, kui mahamüümine muutub liiga raskeks.
Ja töökasvatus ennekõike, nagu märkis minu boss Valdo, kes samuti mõne Kati roosi ostis.
Aitäh Kajakale, kes rooside valmistamise lingi oma ajaveebi üles pani.