Meil on jälle uus koduloom - eile soetas Ode endale loomapoest valge rotipoja. Tahtis küll halli, aga neid oli ainult isaseid ("ja need sirtsutavad igale poole", teadis Ode elutargalt). Nii et nüüd siis valge, punaste silmade ja roosa painduva sabaga. Kuuvanune. Nime Ode veel mõtleb - esimesed kasutusel olnud variandid on Piuksu ja Silli. Või lihtsalt rotirajakas :)
Kui me selle uudisega õhtul Karinile helistasime, kostis telefonist hulk aega kiljumist või huilgamist (mu õde on muide juba 30+ vanuses) ja seejärel korraldus koos rotiga viivitamatult tema juurde tulla (kell oli muide juba kümme läbi). Sest Karinil endal oli 14-aastaselt valge rott Sonny, kelle Karini tuttav ühest katseloomadega tegelevast laborist varastas. Või viisakamalt öeldes välja tõi. Meie kodus elas väikese rotipojana saadud Sonny aga auväärsed kolm aastat, mis roti kohta on küllaltki kõrge iga. Ja hakkas selle aja jooksul isegi minule meeldima, rääkimata meie emast, kes Sonnyt õueski hellitavalt õlal kandis. Endal daamimantel seljas ja kontsaga saapad all :)
Ode rott sai Karini poolt igati heaks kiidetud. Et julge ja tragi.
Ja mina sain teada, et rottidele meeldib inimeste suust tatti limpsida. Väkk. Õnneks ütles Karin, et talle endalegi ei meeldinud seda teha, nii et ärgu Ode parem oma rotti sellega harjutagu. Aga Ode tegi siis kompromissi ja pani tatti sõrmeotsa peale :)