Pühapäeval käis suurem seltskond rattaga sõitmas, aga kuna eelnev jutt oli stiilis "kaks tundi ja vähemalt 70km", ei söandanud ma kaasa minna. Aga kui täna kutsus Marge sama seltskonda Sakku rulluisutama, polnud mineku osas mingit kõhklust hoolimata isegi sellest, et Leivo oli endale just uued eluägedad Bonti rulluisud saanud ja silmnähtavalt kibeles nendega kihutama. Aga Saku rajal ei pea keegi kedagi järgi ootama, vaid igaüks valib oma tempo ja sõidab palju tahab. Seda enam, et Xdreamidel tänavu enam rullietappi ei ole, nii et rulluisutamine on nüüd puhas lõbu, mitte võistluseks valmistumine.
Oligi selge rõõm.
Ja ka see oli rõõm, et täpselt enne suurt sadu jõudsime autode juurde tagasi. Tõsi, Erki-Marge kodu kanti vallandunud äikesetorm täies jõus ei jõudnudki. Küll aga saime murdunud oksi ja puid imetleda tagasisõidul Männiku teel.