No mitte ei saa aru - rulluisutamine, mida tundub oskavat igaüks - ka need, kes elus ühtegi muud sporti ei tee - on minu jaoks täiesti ülesaamatu. Mina, kes ma üldiselt ikka vapper olen - ma lihtsalt kardan! Kardan asfaldile kukkuda ja haiget saada. Kardan tasakaalu kaotada, eriti kui kiirus suuremaks läheb. Kardan pidurdada ja pöörata (tavalistel uiskudel ma seda tegelikult oskan, või vähemalt kunagi oskasin). Kardan üldse igasuguseid asju. Ja koba olen ma ka.
Täna viis Leivo, kel on ammendamatu kannatusvaru mulle rullitamise saladuste õpteamisel, mind esimest korda Rocca-al-Mare ja Kakumäe rattatee ringile. Mis tähendas senise lauge ja sileda õppimisraja asendumist krobelisema katte, lainetava asfaldi ja tänavaäärekividega.
Eriti kohutav (minu jaoks!) oli üks "mäest" laskumine, mille all kohe tänavaäär. Seal oleksin ma ka kukkunud, kui Leivo poleks mind toetavalt kinni püüdnud. Ja muidugi ma kartsin, ja muidugi ma hädaldasin ja kiljusin.
Aga ma ei jäta jonni. Tänase päeva tarkused olid:
* ei tohi hoida keharaskust kuskil jalgade keskel, vaid konkreetselt sellel jalal, millel veered (sellest ka rullitajate "kõikumine" ühelt küljelt teisele)
* peab püüdma ühel jalal pikemalt liuelda, mitte tõukejalga kohe taas maha panna
* peab püüdma jalgu paralleelselt hoida (mitte pahkluust sissepoole väänutada, rullininasid mitte V-täheliselt laiali ajada - see on tegelikult peamine, milleta punktid 1 ja 2 ei õnnestu).
Ja üle kõige pean endale sisendma, et kukkumine polegi ilmselt nii hirmus. Mul on ju kõik võimalikud kaitsmed peal.
Vot nii.