Täna hommikul oli nii ilus ilm, et lausa meelitas rulluisutama. Kuna Leivo oli rattaga sõitmas, Kati Estri ja Ode isa pool, siis läksin päris omapead. Mõtlesin veel, et ongi hea: ilmselt tuleb ka tänavu uuesti nullist alustada ja omal käel hea koperdada.
Aga ennäe, täiesti andetu pole isegi mina. Kui eelmisel suvel oli veel nii, et kui paar nädalat vahele jäi, kadusid kõik mu algelised oskused ära, siis täna oli kõik meeles.
Ma olin tõesti nii õnnelik, et kirjeldamatu.
Kohe esimesel korral julgesin isegi käed selja peale panna. Muidu, tean, hoian ma liiga palju tasakaalu ja annan hoogu kätega, nii et jalad ei õpi midagi.
Niisugune rulluisutamine mulle tõesti meeldib!
Ja niisugustel hetkedel tekib mul ka usk imesse, et julgen kunagi ka võistluskiirusel sõita. Nii umbes kümme aasta pärast või nii :)
Kui olin just uisutamise lõpetanud, helistas Leivo, et tuleksin talle autoga vastu. Tegin siis tänase päeva heateo, päästes ühe nõrkeva jalgratturi tagasi tema auto juurde :)