Minu kolleegidest on moodustunud paarikümneliikmeline punt, kes igal teisipäeval rulluisutamas käib - ja nii juba kolmandat aastat. Ma olen seni peljanud nendega kaasa löömast, kuna mu rulluisuoskused pole just kiita. Ning kuna seal pundis osaleb kolleeg Henri, kellest ma tean, et ta väga hästi sõidab, arvasin kõiki temasugusteks.
Aga nüüd võtsin ma kätte ja läksin (nõrgas lootuses, et ehk aitab vahepealne sõitmine öise Xdreami kirjelduses toodud ohtliku laskumise paremini üle elada). Ja nüüd on nii, et ma peaaegu et kahetsen taga neid kahte aastat, mil ma meie rulluisiklubiga sõitmas ei käinud :) Nimelt oli see supermõnus ja mulle just paras seltskond. Ja Henri oli võtnud treeneri rolli, kes meid kõiki juhendas ja õpetas.
Päeva parim osa oli aga see, kui Henri pani Vabaõhumuuseumi parklasse maha kaks kokkuvolditud kilekotti ning hakkasime ringis neid takistusi ületama: algul astudes, siis hüpates. Edasijõudnumate jaoks pani Henri teise kilekoti peale kandilise esmaabipaki, et oleks ka reaalsemat kõrge takistuse tunnet. Väga lõbus oli. Mängisime nagu lapsed seal parklas autode vahel. Õppisime ka pidurdamist, mina eeskätt V-piduri varbad-sissepoole-kiireid samme: varem olin V-pidurdanud ainult libisemise peal rullide ninasid sissepoole suunates. T-piduriga kipun endiselt ümber oma telje pöörlema hakkama ja üldiselt on kindlaim valik minu jaoks ikka jätkuvalt P-pidur ehk pepuli maha :)
Kokku sai sõidetud kolm Rocca-al-Mare seitsmekilomeetrist ringi.