Taaskord käisime Saku kandis rulluisutamas või seda õppimas (mina). Seekord sai autod jäetud Rocco poe ette ning sealt kuni tavapärase algusraudteejaamani rullidel sõidetud.
Mehed (Leivo, Tiit, Erki) võtsid kolmekesi rongi ja arendasid kiirust, mina sõitsin alguses üksi ning hiljem liitus minuga Marge, kes üle poole teed meeste tempos püsis.
Sakust oli raudteejaamani muidu hea sõita, aga just enne Kasemetsa on väikese languse järel maanteeületus. Ning mina olin nii keskendunud oma sõitmisele, et ei pannud seda enne tähele, kui üsna tee lähedal. Ja loomulikult lähenes parasjagu ka kaks autot.
Kaalutlesin kiiresti, kas kukutan end kohe pikali või püüan enne siiski ka pidurdada. Püüdsin.
T-pidurdusega oskamatu ümberkäimine tähendab aga seda, et teed vähemalt ühe ringi ümber oma telje. Ja kukud alles siis.
Igatahes - pidama ma sain ja kuna pöörlemisega sai suurem hoog siiski maha, polnud ka kukkumine valus. Aga autosolijatel oli ilmselt päris naljakas.
Marge, kes oskab väga hästi uisutada, õpetas mulle paar uut vajalikku asja (aitäh!):
* jalgu tuleb hoida põlvist rohkem kõverdatuna - keha sirgetel jalgadel ette kallutades on kukkumisohu korral raskem tasakaalu tagasi saada
* jalaga tuleb hoogu lükata pikemalt ning lasta tõukejalal siis teise juurde tagasi "lohiseda", mitte teda kõndimise moodi tõsta
*pikemat ühel jalal sõitmist ja muidu osavust saab harjutada üle keskjoone slaalomit tehes (lükkad uue hoo alles siis, kui oled teiselpool joont).
Ise märkasin veel seda, et Marge sõitis üle konaruste ja takistuste (ühes kohas Saku vahel, kus pärast lisatiiru tegime, oli kitsas riba asfalti üles võetud) niimoodi, et jalad olid pahkluust koos ja üks uisk teisest eespool. Kunagi proovin.