Täna Leivoga Viimsi rulluisurajal käies tundsin esimest korda, et rullitamine võib olla ka tore ja seda liikumist saab nautida. Nimelt õppisin täna ära lihtsa kunsti: tuleb püüda võimalikult kaua ühel jalal veereda, mitte pidevalt rapsida teise jalaga lühidalt hoogu lükata. Tohutu arenguhüpe :) sai teoks tänu sellele, et Viimsi pikkade rahulikkude languste peal ütles Leivo, et püüaksin sõita võimalikult kaua ühel jalal. Ise näitas ette ka, sõites "pääsukest" nii pikka aega, et kaasjalutajad, -rullitajad ja -ratturid jahmunult päid pöörasid.
Aga ka minul hakkas üllatuslikult minema. Ja ehkki ühel jalal, ei pidanud ma täna esimest korda võitlema pideva kukkumishirmuga, vaid keskendusin lükkamisele ja libisemisele. Ja need rullid kandsidki mind!
Muidugi on mul rulluisutamiseni minna veel pikk-pikk tee, aga täna on esimest korda tunne, et esimene samm on astutud.