Karini õhutusel käisime laupäeval vaatamas uut Eesti lastefilmi Ruudi. Soovitan, ehkki traditsiooniliselt Eesti lastefilmile omaselt räägib ta suurtele rohkem kui väikestele. Väiksematele kipub esimene ots igav olema, ent kui juba actioniks läheb ja röövlid mängu tulevad, on ka väikesed haaratud.
Mina kui väikeste maakohtade eluolule lähedal seisev isik naersin kõige rohkem olustikudetaile ja tüüpe. Nii tabavalt suudab lavastaja Katrin Laur eestlasi näidata vist just seetõttu, et ta ise on siit kaua ära olnud. Ooh, ma olin naerust kõveras: bussist väljuvatele välismaalastele päevast päeva oma ainsat lugu, "Una paloma blancat" põrutav rahvapilliorkester, vananev külakaunitar missivõistlustel pisarat poetamas ja tema tragi tütar kah missivaimustusse kasvamas... Ja nukra alatooniga hetked Ruudiga, kes oma savist viikingid lömmi lööb, otsustades, et mäng on nüüd läbi, sest oodatud isa kuskilt ei paista.
Karini õhutusel toimus aga kinnominek seetõttu, et Ruudi näeb välja täpselt samasugune kui Karini 6-aastane poeg Martin. Või vastupidi, Martin näeb välja nagu Ruudi. Ja mitte ainult pildil postri peal, vaid ka liikumises, miimikas, zhestides - totaalne sarnasus. Täiesti hämmastav. Kui kinosaalist väljusime, hakkasid inimesed Martinit vaadates üksteisele küünarnukiga ribidesse müksama - eks ikka arvates, et nägid nüüd Ruudi osatäitjat päriselus. Siis pani Karin Martinile mütsi pähe ja silmakargavaim sarnasus veidi väljakasvanud linalakkade juuste näol jäi sinna alla, nii et päris autogrammiküsimiseni ei läinud.