"Töökoht, mille nimel oled valmis surema.
Ülemus, keda oled valmis tapma.
Saatan kannab Pradat."
Niipea, kui olin seda eelreklaami lugenud, teadsin, et tahan seda filmi näha. See oli varasügisel, ammu-ammu enne, kui film Eesti kinodesse jõudis. Hiljuti oleksin endale peaaegu et Prada teksadki ostnud - lihtsalt sellepärast, et filmi pealkiri kuklas tiksus ning teksad olid nelja ja poole tuhande pealt kahele ja poolele alla hinnatud. Õnneks jõudis mõistus enne koju kui mina proovikabiini - kord neid juba jalga proovinud, poleks ma ilmselt enam loobuda suutnud.
Nüüd siis käisime Kati ja Odega filmi vaatamas.
Hullult meeldis. Mis siis, et tavaline tänapäevase karjääri-Tuhkatriinu lugu ja ettearvatavalt äraspidise lõpuga.
Sest me kõik müüme end samamoodi kui loo peategelanna. Küll väiksemate killukeste kaupa ja kahjuks ka vähemate ahvatluste eest, aga siiski. Ja reeglina me ei viska lõpuks oma mobiiltelefoni purskkaevu, kui bitchist boss helistab.
Sellepärast ongi hea Prada-filmi vaadata. Kino peabki tootma illusiooni vabaduse võimalikkusest, eks ole? Kohe kergem on esmaspäeval kostüüm selga panna ja kontoris positsioon sisse võtta.