Esmaspäeva õhtul tundus, et ma olen ainus inimene maailmas, kes tahab sel õhtul rattaga sõita: kõigil, kelle poole ettepanekuga pöördusin, olid juba muud plaanid. Kuni mul tuli pähe helistada töökaaslasele Paavole, kes oli hiljuti uue ägeda ratta ostnud - tema koos oma kompanjoni Katiga, (kes ka mulle vist Xdreamidelt nägupidi tuttav), oligi just sõitma minemas. Hüppasin kah kähku riietesse ja liitusin nendega Russalka juures.
See kõik oli muidugi alles sissejuhatus saatuslikule veale. Nagu ka 31-kilomeetrine mõnus sõbralikus tempos sõit Leppneeme suunas ja tagasi.
Viga oli see, et tagasisõidul tuli mul pähe paluda proovimiseks Paavo uut ratast, mille järel olen nüüd siiamaani shokis. Shokis arusaamisest, mida tähendab sõiduomadustele see rattaremontijate viimase aasta mantra, et mu ratta liikuvad osad on kõik üsna viimse piirini kulunud ja ratas sellepärast parajaks panniks muutunud.
Käik vahetub kerge näpuliigutusega, mitte tugeva tõmbamise-lükkamisega.
Seda näpuliigutust on vaja teha ainult üks kord, mitte kaks (nagu minu ratta parempoolsel) või kolm korda (nagu minu ratta vasakpoolsel käiguvahetajal).
Pidureid tuleb ainult õrnalt puutuda, mitte jõuga täiesti vastu lenksu tirida.
Ja nad pidurdavad KOHE, mitte ei lase rattal ikka edasi lohiseda.
Ka tõusu peal saab käiku vahetada, mitte ainult mäe all (sest muidu kipub kett maha viskama).
Oeh, see kõik oli nii hea, et mu oma armas ratas tõi mulle pärast peaaegu pisara silma...
Kui ma sellest Leivole muljetasin, arvas tema kõigepealt, et küll on hea, et mul pole pähe tulnud veel tema rattaga sõitmist proovida :)
Ja siis, et ta on valmis mu rattal vajalikud jupid välja vahetama, et ka sellega jälle hea sõita oleks.
See viimane kõlab väga ahvatlevalt, aga tänavune suvi ei ole mul just eelarvega laiutada... Noh, nagu muul ajal oleks :)