Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Saja teine on mul kaelas...

Ühel hommikul tööl lehti lugedes nägime Leittiga Postimehes lakoonilist nupukest, et Patarei vangla avab külastajatele uksed. Allikas: Virumaa Teataja. No mida??? Miks viitab Postimees Tallinna ellu puutuva uudise osas maakonnalehele ja miks üldse kirjutab Rakvere ajaleht Tallinna-kesksest uudisest? Aga uudis ise oli vaieldamatult väga põnev.

Lähem uurimine Postimehe allika kodulehelt  (http://www.virumaateataja.ee/150905/esileht/15026356.php ) tuvastas, et Patarei vanglat hakkab haldama Sihtasutus Virumaa Muuseumid (sellest siis ka Virumaa Teataja eriline pühendumine!). Ja et külastajateks saavad registreeruda vähemalt 10-liikmelised grupid.

Mõeldud-tehtud. Helistasime kohe Patarei projektijuht Andrus Villemile (oleme temaga ka põgusalt tuttavad ühisest skate-halli projektist) ning broneerisime ühe grupi aja reede õhtuks.

Ekskursioonivõimalusest kuulmine jagas sõbrad-tuttavad-kolleegid hoobilt kaheks. Ühed ütlesid, et väga põnev ja olid kohe valmis kaasa lööma, teised hindasid vanglat halva aura, A-hepatiidi ja rohkete kannatuste kohaks ning kindlasti ei tahtnud sinna minna.

Mina isiklikult pole vanglat kunagi ei romantiseerinud ega dramatiseerinud. Paar pätipoisist lapsepõlvetuttavat, kes varguste ja röövimiste pärast kinni läksid, hävitasid minus lõplikult teismeliste sõbrannade seas vohava tunde, et vangis istuvad ebaõiglaselt koheldud romantilised rüütlid. Nii et ainsad hetked vanglaromantikast seostuvad mul Urbide blatnoiballaadiga "Saja teine on mul kaelas..." Teistpidi: pole ka mu lähisugulaste ja - tuttavate seas ühtki poliitvangi, et vanglat suguvõsa legendide baasil õuduste kambriks lugeda. Nii liitusin minagi lihtsalt-põnev-arvajatega ja kogunesime reede õhtul Patarei sissepääsu juures.

Merekindlusest vanglaks, vanglast ...?

Patarei kompleks on ehitatud 1840. aastal tsaar Nikolai I käsul tsaariarmee merekindluseks, 1920. a. muudeti see vanglaks. Karmimatel aastatel hoiti seal kuni 4000 vangi korraga ning okupatsiooniajal, 1940-1991, käis sealt läbi kümneid tuhandeid kinnipeetavaid, nii kriminaale kui "poliitilisi". Viimastele ja juutidele kui ebaõiglaselt vaenatuile on nüüd Patarei seinal mälestustahvel.

Vanglana lõpetas Patarei tegevuse kahe aasta eest ning siiani käib arutelu (et mitte öelda kemplemine), mida selle kompleksiga ette võtta. Räägitud on kunstiakadeemia sinna kolimisest - aga selle peale ütleks esimese emotsioonina küll, et tule taevas appi! Jah, ka Toompea loss on kunagi olnud vangla, kuid ometi tundub mõte Patarei seinte vahele rajatud kunstikoolist õõvastav. Ilmselt on Patarei õudne aura veel liiga värskelt meie ajaloolises meeles - ka nendel, kel temaga isiklikku kogemust ega kokkupuudet ei ole.

Meie ekskursioonigruppi juhatas Patarei vangla viimane direktor Nikolai Kask - suurepärane, lausa sündinud giid! Alustasime retke välise jalutuskäiguga hoone taha, kus otse Patarei müüride all loksuvad lained ja paistavad möödasõitvad valged laevad. Miljonivaade. Mitme miljoni vaade. Ja siis pöörad end ümber, et põrnitseda mitmekihilist okastraati, rohtuma hakkavat liivariba kahe müüri vahel ja süngeid trellitatud aknasilmi.

Patarei raskete rauduste taga on 16-ne ja 32- kohalised kongid raudpõhjaga kitsaste naride ja peldikunurgaga, põranda külge kinnitatud söögilauad ja pingid. Betoonseintega ümbritsetud ja pealt raudvõrguga punutud ahtakesed jalutushoovid, kus "eluaegsed" päevas tunnikese tammuda said, kollektiivsed dushiruumid, kus vett keeras suurest kraanist kõigile ühviisi valvuri käsi, "täitapper" ehk riiete kuumutamise kamber, raudsed söögikärud... Iga samm kõmab betoonil vastu, kuid hääled sumbuvad sinnasamasse ning karjed ei jõua kuhugi.

Viimast koges omal nahal Leitti, kes korraks mujale vaadates grupist maha jäi ning vanglasse ära eksis. Kiiresti jõudis ta küll välja ja helistamise abil teistele järele, kuid hetkeliselt õudne oli see olnud siiski.

"...saja teine aga lõpeb verega..."

Patarei teeb eriti süngeks see, et siin viidi läbi ka hukkamisi. Üks emotsionaalselt õõvastavamaid hetki oli see, kui kuulsime, et surmamõistetud otsuse täideviimise päeva ei teadnud ja oodata tuli teinekord lausa kuid. Igal nädalal käisid vangid pesemas, surmamõistetud teiste hulgas. Kui Päev oli käes, võeti surmamõistetu ühes koridoride hargnemiskohas vasakule ehk dushiruumi suundujate rivist välja ja suunati paremale - hukkamiskambrisse. Nii et pesema minnes ei teadnud surmamõistetu kunagi, tuleb ta sealt tagasi või ei... See iganädalane tee tapalavale võis olla tõeliselt kohutav isegi paadunud kurjategijaile.

Mahalaskmisruum ise oli ootamatult lihtne. Ma ei tea küll, mida ma ootasin - ilmselt piklikku koridorilaadset ruumi ja vähemalt mingit tooli või posti, kuhu hukatav kinni seotakse, vist ka koridori otsas asuvat tulejoont, mille tagant mahalaskajd kogupaugu annavad (olin kuulnud, et neid olevat mitu, kuid ainult ühel kuul rauas - nende endi psüühika kaitseks). Aga ei midagi sellist. Väike tuba. Tsementpõrand, pruunikaspunaseks värvitud seinad ja uks - eks ikka selleks, et veri nii jõhkralt välja ei paistaks (kogu muu vangla disain oli sinine või hall) . Äravooluauk põrandas, pesuvoolik ja ventilatsiooniava püssirohusuitsu äratõmbamiseks. Ja kõik. Hukatav oli pandud rauduskäsi põrandale põlvili või pikali ning siis kuklasse tulistatud. Ei mingit kogupauku. Ei mingit paatost.

Patarei viimased ohvrid

Patarei viimastest eluaegsetest vangidest on Eesti Ekspressis kirjutanud Margo Vaino http://www.ekspress.ee/viewdoc/4C1F5E97A11DE463C2256E1D002E4753 . Mõnede artiklis viidatud kinnipeetavate nimed olid veel praegugi kongide ustel. Anonüümsus olnuks siin parem - mina eelistanuks küll mitte teada, et just praegu vaatan lapsetapja ja -vägistaja kongi...Aga kes mul käskis enne minekut seda artiklit lugeda!

Patarei vangla tühjaksjäämine tähendas aga traagikat vanglas elanud kassidele. Kiisud ei olnud ju ametlikul riigileival ning nii ei võetud neid vangla kolimisel teistesse vanglatesse kaasa, vaid hukati. (http://www.sloleht.ee/inc/print.aspx?id=139826 ) Loodetavasti jäävad need 11 surmasüstitud kassi Patarei viimasteks ohvriteks.

Ja mina paneksin ka neile väikese mälestuskivi. Ikkagi viimased süütult tapetud nende seinte vahel.

Kommentaarid (5) -

  • Urmas

    17.09.2005 21:14:31 | Vasta

    Räägiti mullegi kunagi sõjalise tunnis, et mahalaskjaid on ikka palju ja kõigil paukpadrunid rauas, va ühel. Või siis juhatatakse vang ühte ruumi, kus mingi mehanism automaadivalagu valla päästab... aga siin meie Patareis käis asi ikka väga resoluutselt.

    Igatahes, igast kongist vaatas vastu palju-palju katkisi elusid...

    http://www.hot.ee/urmas225/

    • Ardo

      01.03.2013 10:52:28 | Vasta

      Tegelikult oli ikka vaid ühel paukpadrun rauas. Jättes võimaluse arvata, et ehk polnud just sina see kes kuuli lasi.

  • Eppppp

    18.09.2005 18:58:01 | Vasta

    Siinkohal ei saa ma jätta soovitamata Sulle ja kõigile su ajaveebi lugejatele ühte oma absoluutset lemmikfilmi. Uskuge, see pole tüüpiline vanglafilm, seal on palju rohkem sees.
    www.filmiveeb.ee/index.php?leht=filmid&id=416 on sest filmist ka paar sõna. Nimeks Shawshanki lunastus, The Shawshank Redemption. Film on tehtud Stephen Kingi romaani ainetel.

  • l5xyynhPHX

    06.02.2021 2:18:15 | Vasta

    953984 823841Delighted for you to discovered this site write-up, My group is shopping a lot more often than not regarding this. This can be at this moment undoubtedly what I are already seeking and I own book-marked this specific site online far too, I�ll often be maintain returning soon enough to appear at on your special weblog post. 836474

  • Katarina

    04.09.2021 16:11:46 | Vasta

    ma olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com
    Whatsapp +447883183014

Lisa kommentaar

Loading