No tõesti, minu meelest pole küll sellel sajandil novembrikuus sellist tuisku olnud nagu laupäeva ööl vastu pühapäeva lahti läks. Tuul ulus ja vingus ning lund muudkui tuli ja tuli ja tuli. Päästeamet soovitas õhtul kodust mõjuva põhjuseta mitte väljuda, autod ja jalakäijad ukerdasid hangedes... Lahe oli.
Tegime Leivoga päeval tiiru linna peal ning õhtul oli meil (üsna mõjuva põhjusega) asja Arukülla. Hoolimata põhjusest mina kui maainimene muidugi nurisesin, et vaata mis ilm teeb ja kas ikka tasub läbi pressima hakata... Aga üritasime.
Sossi mäel oli ühes reas suur sahaga masin, mis ise hästi mäest üles ei saanud.
Tartu maanteel olid sees sügavad rööpad ja nende vahel kõrged lumevaalud.
Tuisk tuhises vastu esiklaasi nii intensiivselt, et kohati ei näinud midagi välja.
Vahepeal tuli puhastada jäätunud ja lumeklompideks muutunud kojamehi.
Maanteelt Jüri poole pöörates olid (õnneks teisel suunal) kolm rekkat lumme lootusetult kinni jäänud.
Aruküla tee oli kohati nähtamatau - teekohta aitasid tuvastada tee ääres olevad teeremondipostid.
Tuisk läks üha hullemaks.
Seitse kilomeetrit enne Aruküla otsustasime tagasi pöörata.
Tallinna piiri lähedal foori taga ütles autol üles käigukast - õnneks ainult osaliselt. Aga ühel hetkel ei läinud ükski käik enam sisse. Jäime keset Tartu maanteed seisma, kuni Leivo lõpuks kuidagi teise käigu sisse sai ja seda enam koduni välja ei võtnud.
Ja pärast oleksime peaaegu tülli läinud, sest mina olin lumme kinnijäämise ja teelt välja sõitmise hirmu pärast närviline ja tahtsin kangesti näägutama hakata - et ma ju ütlesin kohe jne. Ja kuna Leivo oli sõitmisest väsinud (ehkki ma arvan, et tegelikult ta ka nautis seda keerulistes oludes autoga mässamist :), siis oleks kindlasti ka temal midagi vastu öelda olnud.
Õnneks lahenes asi aga nii, et ma tunnistasin üles, et tahan nüüd näägutama hakata :)
Ja siis oligi jälle kõik hästi.