Saku 100 on üks hullude jalgratturite üritus, kus tänavu sõideti kuus 16,5km pikkust ringi. No muidugi oli Leivogi stardis platsis koos pealt saja teise samasugusega. Ja mina ka, küll pealtvaatajana. Sest kui Leivol on 100m rasket rada just paras väsitamine, et ta Xdreamil minu ja Alari seltsis end liiga kergelt ei tunneks, siis mina oleksin pärast seda katsumust järgmisel päeval ilmselt ainult järellohistatav.
Kui kõik võistlejad olid stardikoridori rivistunud, lükati starti 15 minutit edasi. Sest osad võistlejad olid teeremondi tõttu hilinemas ja otsustati nemadki ära oodata. Võistlusärevus sundis stratijaid ümberkaudsetele küngastele sooja tegma, ja ennäe - juba naasis üks, rattakett käes.
Jalgratturid on sõnaks rahvas ja muidugi läks kohe aasimiseks. "Närv nii sees, et mees tallas keti katki", "Selle /firma/ saastaga kavatsesidki rajale minna?" ja nii edasi, kuni kannatanu sõpsi abiga keti terveks sai.
Rajakirjeldus, mida võistlejate aja parajaks tegemiseks ette loeti, oli paljulubav: üks singel ajas teist taga. Küll hoiatati kitsal rajal puude taha sravdega kinni jäämast, küll imeva "Veneetsia singli" nimelise rajalõigu eest. Pärast ütles Leivo, et eriti vahva oli see, et singlite ees olid lausa nimetahvlid, nii et said täpselt teada, millal midagi peale hakkas.
Singlirohkus tingis ka selle, et välja selgitati Singlikunn: konkreetse rajalõigu kõige kiiremini läbinud võistleja.
Minu suurepärane roll seisnes raja kõrval piltide tegemises. Kuna fotoka aku oli tühjaks saamas, ei saanud sellele küll väga ohjeldamatult pühenduda, nii et vahepeal käisime Katiga Saku-Kasemetsa-Kiisa teel rulluisutamas. Uskumatult palav ilm oli! Tänavune esimene õlgade päevitamine ja muidu hea. Nii et Leivo finishisse jõudmine rohkem kui viie tunni pärast saabus nagu linnulennul.