Kolm nädalat kaljuronimise, croissantide, veini ja juustuga sisustatud puhkust olid kaasa toonud tugevad käe- ja õlalihased, kuid ka kolm lisakilo. Ja ei mingit ratta-, jooksu- või rulluisutrenni. Jõudsin küll oma saiarasket ahtrit kaljust üles vinnata, kuid polnud väga kindel kiire pikaajalise liikumisvõime osas. Nii et minu õnneks otsustas meie tiim taas kord lihtsalt ilus olla ehk siis mitte liialt rügama hakata.
Ilus olemisse panustasid Marge ja Maare juba minu äraolekul sellega, et tellisid meie tiimile ühesugused võistlusriided. Twister Female´i logo on lilleõiega! :)
Rulluisk: lahknemine ja ajaloo pikim sõit
A-rada startis rulluisule ja mitte niisama, vaid iga võistkonnaliige pidi tegema oma rada. Noh, mööndustega: pikk lõik Sakust Kurtnani oli loomulikult kõigil üks, erinevates kohtades tuli põigata vahepunkte võtma. Mul pole rulluisuga jätkuvalt kuigi soojad suhted, aga noh, 11,35 km, ajakaotus ei tohiks väga hull tulla isegi minu sõiduoskusega… Tegelikkuses tuli see 11,35 km küll korrutada pea kahega, sest tagasi tuli sõita mööda sama teed, küll ilma nende kõrvalepõigeteta…
Oh, kuidas mul alguses põlved, kederluud ja kogu jalad värisesid – polnud ju tänavu enne uiskudele saanud! Ettevaatlikke sõitjaid oli hooaja algusele kohaselt teisigi: äärekive ületati aeglaselt ja ohutussaarekestest sõideti mööda. Nojah, seal tagumises otsas, kus mina sõitsin :)
Tegelikult polnud ma pärast endaga rahul, et mul esimese otsa halval asfaldil ja tegelikult ka lihtsate äärekivide-ohutussaarte ületamisega nii kaua aega läks: oleks ikka pidanud end kokku võtma ja enne võistlust kümmekond kilomeetrit sõitma, et seda endale meelde tuletada. Või õigemini meelde tuletada seda, et pole ju põhjust nii paaniliselt karta… Tagasitee kulges juba palju ladusamalt.
Pusle: karuaabits kaenla all
Rullietapi lõpus (või õigemini punktis, kust tuli pärast tagasi sõita) ootas esimene, võistluse jaoks määrava tähtsusega ülesanne: panna kokku pusle ja leida sellelt kontrollpunktide asukohad. See seletas muidugi ka üllatust, et stardis saadud kaartidel KP-sid ei olnud ja varustuse listis olevaid pliiatseid ja liimipulka.
Meil olid olemas nii kirjutusvahendid punktide päriskaardile märkimiseks kui liimipulk, kuid lisaks olid Maare ja Marge kotti pistnud jupi kiletamiskilet. Küll A4, aga pool puslet ja sellega korralikult kinni kiletatud. Ülejäänud osas tuli loota liimipulga püsivusele – ja igaks juhuks joonistasime ka punktid kaardile.
Pusle sai nii suur, et tagasi uisutades oli Maarel nagu Karu-Aabits kaenla all. Mäletate küll seda lapsepõlvepilti, kus Karu-Kati aabitsa kaanel kooli läheb, tahvlisuurune raamat kaenla all… Kuna edasine võistlus selle tahvliga tundus mõeldamatu, sai ta rattaalas taskunoaga kolmeks osaks nüsitud.
Kokkuvõttes muidugi kulutasime liiga palju aega selle kaardivärgiga tegelemiseks… aga vähemalt oli turvaline ja olime igasuguste ootamatuste eest kaitstud. Naiselik ettevaatlikkus on selle nimi :)
Täpsussaagimine pole meie ala
Ratta eel oli lisaülesandeks saagida puunoti otsast ühekilone jupp. Kellelgi oli ilmselt saunapuid vaja :) Eksida võis plussmiinus 200grammi… kuid meie tiimil õnnestus saagida tervelt kolm proovijuppi! Teisel korral, kusjuures, ületasime veapiiri vaid 6 (kuue!!!) grammiga, kuid kohtunikud olid halastamatud (loe: õiglased) ja saatsid meid uuele katsele.
Ratas: nii vähe vä?
Täpsussaagimisega lõpuks ometi skoorinud, saime ratta selga istuda. Kaart ütles, et sõita tuleb 4,3km ja võtta kaks punkti. Siis jälle lisaülesanne: läbida 1,6km pikkune kaevik. Tõttöelda oli see üsna tüütu, ehkki mööduvad meestetiimid näisid sõjamängu nautivat. Vähemalt rääkis pea igaüks neist midagi kaevikuvärgist, näiteks seda, et see lisaülesanne oli kohaliku Kaitseliidu palve, et kaevikus ikka jälg sees püsiks või et kaevikus tuleks tegelikult joosta kummargil, nii et jooksjaid näha poleks.
Kaevikuülesanne oli sissejuhatuseks sama pikale jalgsietapile ja siis sai taas rattale istuda, seekord 6,1km järgi (need pikkused on muidugi linnulennult).
Juhendis oli rangelt keelatud liikuda Saku viaduktil, kuid ometi leidus neid, kes polnud seda ilmselt lugenud. Meiegi soovitasime tagasi pöörduda ühel ülesronival kaasvõistlejal, lootes tema tiimi diskvalifitseerimisest päästa (sellist karistust nägi juhend selle keeluala puhul ette).
Heasoovlikkus saab aga alati karistatud ning nii tegime rattaetapi lõpus rumala vea. Lootuses sõita kanuualasse mööda karjääriautode teed, tegime tiiru vasakule ja sisenesime karjääri loodetavat teed mööda. Nojah – autod olid siin muidugi sõitnud, kuid me ei osanud arvestada, et need loomad sõidavad ju pahkluuni ulatuvas lahtises liivas… Nii me siis matkasime mööda seda Saharat, ratas käekõrval ja tuulevihurid liiva silmadesse keerutamas…
Kanuu: las lained möllata
Kanuuetapp toimus Männiku karjääris ning mittevoolava, kuid meie kanuusse istumise ajaks juba tugevalt lainetava veekogu kohta oli plaanitud 10,3km küll ilmselgelt palju. Vähemalt meie tiimile.
Algus oli muidugi segadusseajav: me olime arutanud, et Marge kui ninasistuja võtab kanuupunktid, kuid kanuupunktide võtmisele eelnes lisaülesanne ahviraudteel, kus mööda trossi tuli end üle vee ja tagasi veeretada, ja seda võimalust Marge eriti ei armastanud. Mina tegin seda heameelega… noh, kanuupunktide võtmine tuli siis paraku kaasa :)
Punktis 61 (“Pilliroo ots”) kaalutlesime, kas minna sinna kanuuga või proovin joostes võtta, lootuses, et vesi liiga sügav ei ole. Jalgsiotsust toetas teiste tiimide samasugune näide… aga kui vesi juba üle mõistuse ulatus (teate küll seda blondiinianekdooti) ja eespool nägin kaasvõistlejannat (kes pealegi on minust pikem) lausa kaenlani vees, olin siiski nõrk ning palusin endale kanuu järele saata.
Üks punkt oli paigutatud suure rändrahnu otsa. Tänud siinkohal džentelmenlikele kaasvõistlejatele, kes mind ülesronimisel aitasid ning eriti sellele, kes allatulekul endale kaela sadada lubas!
Punkti 66 võtsime nii, et mina jooksin mööda kallast ning Marge ja Maare tõid kanuu otseteed mööda kohale. Ja ühe punkti (ma ei mäleta, mis number, sest minu käes on praegu punktideta kaart) eel tassisime kanuud ca 300m. Mis kokkuvõttes oli küll kasulik, kuid ikka väga raske. Täna on sellest veohobuseasendist nii minul kui Margel (meie olime ees ja kandsime ninanööri vahele pistetud mõlast) haiged tagumikulihased ja Maarel, kes oli poolkummargil taga, ilmselt selg…
Raba: epic fail
Kanuust pääsedes ootas pealtnäha lühike (3,3km) jalgsietapp… kuid see oli rabas. Mina pole kunagi rabakaardi kunn olnud, nii et ei osanud ka seekord kuidagi aidata Maaret, kui olime väikeses rabaruumis juba kahtlaselt kaua solistanud.
Punkte me ei leidnudki. Enne tuli lähedale ajapiir, mil kukkunuks jalgsietapi lõpu lisaülesande kontrollaeg. Võtsime suuna rabast välja… ja nii need ajatrahvid meil tulidki.
“Nii vähe jäi puudu – oleks te raja puhtalt teinud, oleks kolmanda koha saanud!” kahetsti pärast heasoovlikult finišis. Nojah, oleks-oleks: oleks puhtalt ja kiiresti teinud, oleks üldvõidugi võtnud! :)
