Lisaks rattalaadalt soetatud uutele sarvedele keeras Leivo mu rattale külge ka senisest oluliselt kitsama (aga õnneks pehme) sadula. Ja muidugi tuli siis proovisõitu teha.
Me polnud Leivoga nii ammu ühiseid rattasõite teinud, et olime mõlemad palju unustanud. Mina selle, mida tähendab “rattasõit Leivoga” (ülihuvitavate, kuid raskete radadega kihutamist, kuhu pole mõistlik korralikult söömata ja geeli kaasa võtmata minna) ja Leivo selle, mida tähendab “rattasõit Kajaga” (noh, lühidalt, et ma pole Pilvi, Elo või Viivi). Seepärast olin ma 40km pärast täiesti kustunud ja viimased jõuvarud röövis sõitmine pooleldi ülesvõetud raudteel. Nii et kui me selt huvitavalt kattelt asfaldile jõudsime (mis oli imesile rattatee kuskil pronkssõduri pargi juures), jaksasin ma seal vändata nii 10-14km/h. Leivo pidi ilmselt korduvalt rattaga küljeli kukkuma niisuguse olematu kiiruse juures :)
Praegu, puhanuna ja palju söönuna, on igatahes juba hea. Tagantjärele vaadates võib olla Leivol isegi õigus, kui ta arvas, et “sa ei olnud väsinud, vaid lihtsalt ei tahtnud rattaga sõita”. Ei tahtnud jah, aga nüüd juba oleksin valmis uuesti minema :)