Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Sebra tumedam triip

Kui ma ennist kirjutasin erilisest helgusest, siis täielikult pilvitu see siiski pole. Üks tume murelik pilv on silmapiiril - Memm. See, et ta on jäänud nõrgemaks ja pole paaril viimasel päeval eriti söönud.

Täna, ütles ema, sõi Memm siiski natuke suppi, mida ema talle suhu tõstis. Perearst käis kodus Memme vaatamas ja arvas, et arstil pole teha siin midagi - lihtsalt vanus...

See on nii vastandlik tunne. Ühtpidi oleme ju kõik teadlikud, et üleüheksakümnene elujõuetuks jäänud inimene ühel päeval Läheb... aga ikka on seda raske omaks võtta. Ikka loodad, et kõik läheb taas kord paremaks...

Kommentaarid (1) -

  • miina

    11.12.2008 12:22:59 | Vasta

    tean seda tunnet, minu vanaema suri 89selt ja oli õnneks nn voodis ainult mõned kuud, peale puusaoperatsiooni. Mõistus püsis selge kuni viimase päevani. vahepeal tundus, et oli seda võitlusvaimu tal, et uuesti käima hakata, aga siis lõppes jaks. väga-väga kurvad olime, aga püüdsime meeles pidada, et oleme õnnega koos, et ta meiega oli nii kaua ja nii tervena.

Lisa kommentaar

Loading