Õhtul käisime Leivoga Lasnamäe spordihalli ronimisseinal. Taas kord tuli tõdeda, et kui midagi pikka aega ei tee, siis see ikka ununeb.
Ronijaid oli palju, mitu neist nägupidi tuttavad. Järgmisel korral peaks nimesid kah küsima :)
Ronijate paljususe tõttu oli enamik radasid juba hõivatud ja meile jäänud selline, mis lõppes üleval minu jaoks ebamugava väikeste ja väheste nukkidega negatiiviga. Eks ma tegin ikka seda viga, et ronisin liiga palju kätega: üles jõudes olid käed juba väsinud ning kui neid nüüd tõesti vaja oli, kippusid lahti libisema. Ainult ühel korral neljast sain seekord sellest negatiivist niimoodi üles, et lahti ei kukkunud.
Leivo ronis aga kõik oma korrad hoopis altjulgestuses.