Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Selle suve sport: sörkjooks

Sellel suvel olen ma ebatavaliselt palju jooksnud – ja muuhulgas õppinud ära rahuliku pulsiga sörkimise. Varem kuulus minu arusaamisse jooksmisest ainult hing paelaga kaelas kihutamine – kuidagi ei osanud end liigutada selles soovitavas sörgitempos, kus kaaslasega veel rahulikult rääkida saaks.

Jooksupisiku algatajaks oli Kati, kes hakkas kevadõhtutel usinalt jooksmas käima. Algul käisin temaga üsna pisteliselt kaasas, aga millalgi poole suve peal vaatasin ennast peeglist ja tõdesin, et suvi on poole peal, aga mina pole veel oma suvekaalu jõudnud. Tavaliselt kaob mul suvel 2-4 kg, lihtsalt iseenesest. Aga küllap mängis tänavu ikka rolli see, et ma seiklusvõistlustel masstiraažis kaloreid kaotamas ei käinud. Või siis kõik need valged veinid, mida me Leivoga kahepeale ära oleme joonud… Igatahes ei olnud talve lisakilod kadunud.

See tähelepanek tõstis hoobilt minu jooksumotivatsiooni, nii et isegi puhkuse ajal maal käisin pea igal õhtul jooksmas. Ja mitte ainult mina: kogu meie puhkusegäng sörkis oma valitud pikkusega rajal Vanakülast Loksa poole.

Tallinnas jooksen ma - olenevalt alguspunktist - kas Merimetsa-Stroomi-Rocca või Kalamaja-Kultuurikilomeeter-Paljassaare teel. Suvekaal on kenasti saavutatud, aga et kunagi ei saa olla liiga rikas, liiga ilus ega liiga sale, mõtlen juba, et kuna ma praegu ei võistle, võiksin ehk veelgi kilo-paari kaotamist lubada. Mine tea, äkki olekski ilus, ehkki ma muidugi usun teravkeelset Liz Taylorit: “Teatud vanusest alates peab naine valima näo ja tagumiku vahel” – ehk siis et liigne kõhnus ei pruugi enam kasuks tulla. Aga kuna kilosid tagasi saada on kindlasti lihtsam kui maha võtta, siis olen otsustanud vähemalt proovida, kuidas praegusest 2kg kergemana ehk siis 55-kilosena välja näha.

Ja et mind nüüd kaalufriigiks või anorektikuks ei peetaks, siis teadmiseks, et mägedest tulles olen ma kaalunud isegi 50 kg. Ja 53 kg oli ülikooliaegne püsikaal, nii et 55 pole midagi hullu. Viimati kaalusin ma 55kg aastal 2006, aga siis osutuski, et seiklusspordiks oli seda liiga vähe: hooaega saatsid pidevad rajal kustumised ja 36 h võistluse katkestamine… Nüüd siis, vähemsportlikul eluperioodil, proovin uuesti Naeratus

Kommentaarid (2) -

  • Kata

    22.08.2011 13:50:51 | Vasta

    Kas aeglasema pulsiga jooksmine alguses isegi mitte koormavam ei tundu kui kiirelt lippamine? Minul oli/on siiamaani raskusi madalal pulsil sörkimisega tahaks ikka kiiremini ja kaugemale. Smile

    Kata
    Team Kata Chicago 11 @facebook

  • Kaja

    22.08.2011 21:17:24 | Vasta

    Täpselt nii! Sellepärast oligi nii raske õppida madala pulsiga jooksma, et lihtsalt ei suuda end sundida nii aeglaseks. Aeglase rattasõidu kohta ütleb Leivo "Ma kukun varsti külili, kui sa kiiremini ei sõida", aeglase jooksu puul oli mul umbes sama tunne algul.

Lisa kommentaar

Loading