Eelmisel korral katsetasime Leivoga 24-tunni rogaini, seekord võtsime kavasse 8-tunnise. Küllap vist sellepärast, et 24-tunnist sügisel plaanis ei olnudki :)
Rogaini alustades oli minul kaks häda: treeningul haiget saanud jalg, mis polnud veel täielikult paranenud, ja paar päeva tagasi saadud palavikuga nohu (palavik muidugi oli rogani ajaks üle läinud, nohu paraku mitte). Leivo omakorda oli tulnud reede õhtul pikalt komandeeringult Leedus.
Ometi sujus esimene tund minu meelest lausa suurepäraselt. Isegi mätaste vahel ei andnud jalg väga tunda (karp Ibumaxi oli igaks juhuks kotis, kuid vaja teda ei läinudki). Ja ka nohu ei takistanud hingamist nii palju, et oleks segama hakanud. Nii et olin väga rahul kuni selle hetkeni, mil Leivo rahulolematult küsis: "Mis singa juhtunud, on, et sa üldse joosta ei jaksa?"
Nojah, eks ta oli kaarti vaadanud ja tempot arvestanud, seda meie plaanidega võrrelnud ja pettunud. Ma oma meelest jaksasin joosta küll - ag mitte piisavalt kiiresti.
Ja kuna tulemusele pretendeerida polnud enam mõtet, andis sellest mittepretendeerimisest mõnevõrra masendatud Leivo ka kompassi ja SI-pulga mulle, et ma jooksmise asemel orienteerumisharjutusi teeksin.
See oli väga vahva. Võistlustel pole ma kunagi kaardilugeja olnud (kui välja jätta paar ammust naistetiimiga võistlemist, aga need olid tõesti ammu). Viimasesse aega jäävad orienteerumisneljapäevakud koos Kati ja Odega D14 või D16 rajal :)
Eks nüüdki orienteerusin ma sama püüdlik-hoolikalt ja aegalselt, iga hetke kontrollides. Aga Leivo ei lasknud mul korralikult ja kindlalt mööda teid ja sihte kulgeda, vaid läksime pikki maid asimuudi järgi. Läbi metsa! Üle raba! Võsas ja kuusetihnikus! Ning mis eriti suurepärane, täpselt kahel korral sain ikka otse punktile pihta!
Ja kuna meil kuhugi kiiret ei olnud, siis me lihtsalt jalutasime. Ning lõpetasime poolteist tundi enne tegelikku lõpuaega. Nii et jalad polnud haiged ja ise polnud väsinud. Ja Leivo masendus tulemusele mittepretendeerimisest läks kah üle, nii et lõpetasime rõõmsate ja heatujulistena.
Pealkiri on laenatud Jaan Künnapilt. Kui baaslaagris mannavahtu tehakse, õlut rüübatakse ja on muidu tore olla, armastab jaan rahulolevalt ümiseda: "Vot selline alpinism mulle meeldib!"
Mulle kah selline rogain meeldis. Küll jõuab ka joosta ja tulemustele pretendeerida!